„Hahahahahaahahhaahahahahaaaaaaaa!!!“

...see olin mina eile, kui Ainhoa esimest korda oma surfilauda proovis. Olin rannas liiva peal maas sõna otseses mõttes kõveras, sest nii naljkas oli :D Tegelikult pidi ju Oliver ka tulema ja teda alguses nats õpetama, aga ta pidi tööd tegema ja kuna Ainhoal on alati kõigega kiire, siis läksime kahekesi. Olli oli teda enne hoiatanud ka, et see pole hea päev alustamiseks, sest lained väga suured, eriti üksipäni eksole :P Aga läksime ikkagi. Nalja sai juba selle kostüümi selgaajamisega, sest see on väääga kitsas asi:

Ta läks:

Ja tuli tagasi:

sest ta pmt ei saanud esimesest lainest läbigi ja vesi ajas ta kogu aeg kaldale liiva sisse tagasi. No öelge, et te ei naeraks :D
Lõpuks tuli mingi surfipoiss (kes oli meid oma koduaknast näinud) meile seletama, et see koht on üldse surfamiseks halb ja no eriti algajale :P Nats aja pärast tuli meie juurde veel mingeid ta sõpru ja siis me seal kuulasime tarkade poiste juttu (kes arvatavasti sisemuses kõvasti naersid me üle :D) ja sõime mendariine.
Esmaspäeval käisime ühes rannas, kus ma enne käinud polnud. El Confital selle nimeks. Oliver tahtis surfata ja me lihtsalt majast välja saada. Juba randa saabumine oli äge, sest sinna viis mingi eriti halb tee, Ainhoa väike tumehall Polo sai päris mitu korda kõhu pihta lööke, sest see tee oli vast pigem traktorile mõeldud. Aga kohale jõudisme ja väga äge oli. Lained olid suuuuured ja ilusad, meri sinine

ja üle lahe nägi linna ka, isegi meie maja :)

Lõpuks Olli ikagi vette ei läinud, sest lained olid valed, nii ta ütles :P
Ja muidu, jätkame siin rõõmsasti usteta. Uuuh, ja nädalavahetusel tegime organismi puhastust. Ainhoa luges, et see aitab akne vastu ja siis me proovisime. Kolm päeva sõime ainult õunu ja jõime vett. Kõige hullem oli see, et Oliver ju ikkagi sõi normaalselt. Kokkas ja lõhnad levisid mööda maja, sõi ja naeris meie üle. Ja noh, õunad olid alguses head, aga nüüd ei taha neid enam tükk aega näha :P Kui me neid fruterias ostmas käisime, siis müüa oli väga uudishimulik ja tahtis vääga pealetükkivalt teada, mida me teeme kasti õuntega. Ikka tõsine Hispaania tunne tuli peale seal poes, Eestis poleks müüal sooja ega külma, mida sa pärast poes lahkumist teed nende õuntega.
No vot, täna jälle esimesse loengusse ei läinud, sest kell 9 on ikka liiiiga vara :P Ja no ega mul siin suurt midagi praegu enam rääkida pole, jään reedet ootama :)

Ayayayayayay

Ei, Anne, meil ei ole veel uksi :) ja vist veel niipea ei saa ka neid :P no lubatakse u 24. novembriks hetkel, aga ma ei tea enam, keda või kas uskuda :D Ühesõnaga, praegu jätkame veel kõõõike kõigiga jagades.
Edenenud on aga asjad kolmanda korterikaaslase koha pealt. Eelmisel kolmapäeval saabus Las Palmas de Gran Canariasse Ainhoa sakslasest ülemus Oliver. Kuna tal ei olnud kuskil olla siin ja meil tuba vaba, siis kolis praegu meile. Me mõlemad olime ainult tema häält kuulnud Skypes ja selle järgi arvasime, et ta on vähemalt 50 ja mingi hääästi tõsine lipsuga onu....eeeh, no mitte päris :D Juba eelmisel õhtul enne saabumist saatis ta Ainhoale endast pilti, et lennujaamas lihtsam oleks leida. Pildil oli mingi päikesepõlenud kuklapatsiga surfar. Me ei osanud eriti seisukohta võtta, aga peale jäi siiski arvamus, et ta kogemata saatis mingi vale pildi :P Aga järkal päeval ta siis jõudis, kaasas olid nii pats kui ka surfilauad :D Jaaa, ongi surfar. Igal hommikul poole kaheksast läheb randa, ühe laua ta juba lõhkus omal ära ja eile oleks peaaegu teisest ka ilma jäänud. Mingi hull maailmarändur on ka, praegu nt tuli siia Costa Ricalt. Ainhoaga tegelevad nad hetkel veepealkõndimis-pallide saareletoomisega ja meie usteta korterist on saanud peakontor. Vot midagi sellist hakkavad need pallid välja nägema:

Tahaks juba proovida nendega jalutada :) Praegu käib mingi hull inimeste intervjueerimine, et personali leida. Jaaaa, kontor on meil siin täiesti, aga lõbus on.
Nädalavahetusel oli siis WOMAD, millega mul eriti hästi just ei läinud. Selles suhtes, et ma ei jõudnud sinna väga kahjuks. Asi oli nii, et neljapäeval, kui see algas, õppisin ma päev otsa ühe soome neiu Mariga foneetikat ja õhtul olin nii väss, et ei vinnand liigutada. Võtsime siis plaani, et lähme reedel....AGA meil oli 6 pudelit veini.... ja 3 inimest ei peaks 6 pudelit veini korraga ära jooma!!! Me olime kõik täiesti purjus siin ja kuna ikkagi üks sakslane ka kambas oli, siis toimus meil siin elutoas väike techno-pidu, diskopalli meil veel pole (aga on plaanis kindlasti osta!!), kuid täiesti arvestatav kodupeokene oli küll. Ja siis tuli reede....kus Helenil oli ainukesena pohmakas!! Ikka täielik tuumakas. Siis ma lebasingi päev otsa voodis ja jooksin vahetevahel meie usteta WCdesse ooooooksendama :P Pluss veel see, et korteri omanik Moisés oli päev otsa meil ja paigaldas köögikappe...PUURIGA pidevalt auke seina puurides :S see oli mu elu üks hullemaid päevi!! Õhtul oli mul ka veel nii paha olla, et mingit plaani välja minna küll ei tekkinud.
Laupäeva õhtul ma siis lõpuks ikkai läksin. Santa Catalina park oli rahvast täiesti täis!!! Tõsiselt palju inimesi oli ikka! :) Kuulasime mingit portugalikeelset bändi, mis oli päris hea. Siis jutustasime lihtsalt Mari Tenerifelt pärit sõpradega purskaevu ääres. Vahepeal sattusin, ma-ei-tea-kuidas rääkima mingi saksa naisega, kes uuris, et kas ta nimi, Brigitta, tundub mulle imelik või ei...eeh, no mida iganes :D aaaa, ja veel oli meiega veel mingi hääästi kriipi saksa mees, kellega Mari CoachSurfingu kaudu kohtunud oli. Ta oli selline väike ja kiilakas ja hiiglasliku nearatusega ja oli ilmselgelt minust liiga huvitatud. Jõudsime Mariga kiiresti kokkuleppele, et ta on friik ja õnneks saime tast varsti lahti :P Enne kojuminekut käisime veel McDonaldsid väikest ööjäätist söömas.

Just saabus jällegi korteriomanik igast riiulitega ja sellel väga hetkel tegeleb ta meile kuivati paigutamisega. Sain omale tuppa tooli ka. Nonäääd, me edeneme :)
Tuba (hetk enne tooli saabumist):

Uuuuh, ja üks tähtis asi veel. Täna hommikul ärkasin üles selle peale, et padutas :D täitsa lõpp. Ma pold enne näinud sellist asja siin. Värskendav :)
Mõnusad õhtud, sööme suland jäätist

mmmm, nüüd sööma :)

Hommikune valgus

„Sisse aknast piilub, läbi kardina kaeb, soendab tekisiilu, küllap ärgata on aeg.“
Kardinat mul veel ei ole, aga nüüd ärkan tõesti hommikuti üles selle peale, et päike mulle voodisse paistab. See on ikka päris ilus, kui terve mu suuuuuuuuuuuuuuuur valge voodi päikese käes vastu särab :)
„viivitaks veel viivu, veidi vaataks veel und...“ ja see nädal saan ma seda teha, sest ülikoolis on „fuga“ st, et terve nädal keegi kooli ei lähe. Mingi selline Tenerifelt La Laguna ülikoolist alguse saanud traditsioon, mis kestis alguses ainult 1 päeva, aga aegade jooksul on see nats pikemaks veninud :) einoh, mulle sobib hästi.
Nädalavahetusest. Kuna me olime Ainhoaga juba terve nädala siin ehitustööde keskel elanud, siis tahtsime laupäeval midagi teha. Kuna korter juba päris korralik (ainult mõned lambid ja kõik uksed puudu :P), siis kutsusime valitud seltskonna enda juurde sööma. Mõnus oli :)
Our wonderful livingroom:

ja peale seda läksime Alesiaga välja. Kui ma millalgi öösel koju jõudsin, siis jooksis Ainhoa mulle vastu ja ütles, et ära ehmata, meil on siin üks asi....KIIIIIIIIIISU!!! Ta oli nii väike ja nii armas ja nii hirmunud. Ainhoa oli ta leidnud maja kõrvalt oma väikeses kott-majakeses prügikastide juurest. Ja no siis oli meil terve pühapäeva kiiisu :) Nii vahva oli, kui ta mööda tube või voodi peal ringi trallas ja midagi nähtamatut taga ajas või siis kui ta magas, täielik ingel!!!

Aga no karm reaalsus on see, et korteriomanik ei luba siin loomi pidada ja meil tuli talle kodu otsida. Esmaspäeval me siis sõitsimegi ülikooli veterinaarteaduskonna juurde kliinikusse, et teada saada, mis temaga teha. No nad soovitasid omale jätta ja andsid 3 karpi konserve ka :P No vot kui vahva. Kui koju tagasi jõusime, siis nägi koridoris meie nummit üks 3. korrusel elav tüdruk, kes jooksis koju ema käest küsima, kas ta tohib kassi võtta. Ema oli nõus ja kiisul oligi kodu. Samas majas ka veel, saame vaatamas käia :)

Uuuh, ja üks huvitav asi juhtus veel. Tegeleme siin elu eest 3. korterikaaslase otsimisega. Pühapäeva hommikul helistas üks prantsuse tüdruk, kes tahtis korterit näha. Kohale tuli kohe oma kõigi asjadega, oli eile saabunud ja pidi jääma kuni 19. detsembrini. Vaatas üle ja ütles, et jääb. Wohoooo, meil on korterikaaslane! Muutsime siis kohe kõik kuulutused ära, et leida kedagi alates 19. detsembrist. Kõik oli ok kuni eilse õhtul ta koju tuli ja ütles, et talle anti koht, kus tasuta elada ja läheb minema. No mina ei tea, ikka jube loll peab olema, et ta enne ei teadnud, et ta praktikakoha juurde käib ka peres elamine. Idioot, vabandage. Ainhoa oli ikka täiesti vihane ja no see tüdruk siit just hea tujuga vast ära ei läinud.
Tundub, et Las Palmases ei saagi enam iga päev päevitada :P täna oli nt selline kahtlane ilm, kus oli nagu ilus ja soe, aga vahetevale tuli väike vihmasabin ka. Ja kohalikke ka enam rannas ei ole, ainult turistid :D Praegu on Alesial ema ja tema sõbranna külas. Rääksin nendega vene keelt ja puha...no olgu, tegelt ei rääkinud, aga aru sain päris palju ikkagi ja "do svidanie" oskasin ka öelda. Naljakas oli, meie Alesiaga külmetasime rannas pikkade varrukatega, aga nemad läksid ujuma :P nojaaaa, oli küll 25 kraadi jah, aga no külm oli :D Ära hellitatud, jajaa, ma tean! Vihmast veel niipalju, et tänavatel on jube lõbus vaadata, kuidas väikese sabina allatulema hakates kõik kanaarlased kohe kiiresti kiiresti kuskile varju alla lippavad ja seal siis ootavad, et üle läheks. Suhkrust vist.
Kui ma nüüd koju jõudsin, siis oli meie korter edasi arenenud – esikus on suuuuuuuuuuuuuur peegel, mis on täiega lemmar :) Ja lampe on ka rohkem kui enne. Uksi ei ole veel jah...no neid oleks tegelt vaja, sest nt eile öösel oli Ainhoal ta "endine“ tüdruk külas ja no....neil oli küll kapp ukseaugu ette lükatud, aga mul oli ikkagi päris "põnev“ olla siin, sest see kapp just helikindel ei ole :P:D
Neljapäeval algab WOMAD festival, mis tundub hääääästi põnev ja on teadjate sõnade kohaselt koos veebruaris toimuva karnevaliga Las Palmas de Gran Canaria kõige olulisem sündmus.

Nüüd on mul vaja veel pildid seinte peale kleepida. Ja kas ma juba ütlesin, et ma armastan oma uut tuba?!

Soe vesi ja poodud köögikell

Sellised olid mu esimesed muljed, kui ma eile peale umbes tunniajast kodu otsimist lõpuks kohale jõudsin. Õhtul üheksa ajal koolist tulema hakates oli mul suht selge pilt, kus uus kodu on ja kuhu poole ma minema pean...aga kuidagi juhtus nii, et pimedaid üksildasi tänavaid vältides (sest mul oli mu kalleim aare – mu arvuti – kotis ja minuga viimasel ajal toimunud juhtumised on mu natuke paranoiliseks muutnud) jõudsin ma lõpuks hoopis valesse kohta. Ekslesin kõrgete majade vahel ja ei saanud aru, kuhu saab kaduda üks kobakas 20-korruseline maja, mis on veel mäe otsas ka! No viimaks ma ta siiski leidsin. Ühe päevaga, mille ma hommikust õhtuni koolis veetsin, oli siin paljugi juhtunud, kõige olulisem oli siiski, et meil on lõpuks elekter ja kraanist tuleb sooja vett! Ainhoa suur kell ripub köögis akna juures keset lage nööri otsas ja näeb täiesti poodud välja. Aga noh, aega näitab ja täitsa kohalikku, mitte mandrihispaania oma nagu üks töömees kahtlustas :) Peale selle on meil veel elutoas kõige koledamad kardinad, mida ma elu sees näinud olen. Need pani siia omaniku õde Maria, kes kõrvalkorteris elab ja meile hommikuti kohvi teeb. No loodame, et kui kõik valmis saab ja ta enam nii tihti siin ei käi, siis saame need jubedused alla võtta. Õhtul vaatasime veel u 6 osa sõprade 2. hooajast ja läksime magama.
Täna hommikul äratas meid poole üheksa ajal see sama Maria, kes tõi meile kohvi ja maalri. Praegu too viimane tegelebki Ainhoa toa värvimisega, hiljem võtab minu oma ette ja võib juhtuda, et täna öösel saame me juba eraldi tubades ja eraldi voodites magada :D (hetkel käib kogu elu elutoas). Pool üheksa me siiski üles ei ärganud, vaid magasime rahus kümneni välja samal ajal kui maaler nimega Andrés esikut värvis. Kümnest ajasime end püsti ja mina läksin Mercadonasse (mis on kohe meil siin kõrval muideks!!!!) „churrosid“ ostma. Või noh, tegelt otsima, sest mul polnud erilist aimu, kuidas need välja näevad :P aga müüate abiga ma need lõpuks ikkagi sain ja siis sõime neid shokolaadiga – mmmmmmmmmm :)

Uus maja:
Uus vaade:
Köök in the making:
Kolisime:
Mul algab poole tunni pärast tänane viimane loeng, kuhu ma täiega minema peaks, aga ma ei viitsi...mmmm, no eks pärast saan omad vitsad kätte siis, praegu ma sellele mõelda ei taha, mõtlen sellele mingi teine kord. Praegu on siin uues korteris nii hea olla, mitte ühtegi vinguvat fuuriat, hea muusika, tolm ja värvihais, jumalik! :)

Uuuh, eelmine sissekanne rohkem kui kuu aega tagasi! Jaa, laiskus, väsimus ja kõik muud vabandused on teemas :P
Ma alustan tänasest hommikust ja siis pärast seletan, miks ma selle kolimisfirma josedega veetsin ja naerust peaaegu püksi tegin :) Niisiis täna hommikul kell 8:30 helises alt uksekell, võtsin vastu, „Buenos días! Gil Stauffer!“. Tegin ukse lahti ja siis nad tulidki meid kolima. Mind ja Ainhoad, kes on mu madriidlasest korterikaaslane. Ja need onud olid nii naljakad! Jaurasid ringi, laulsid, sõimasid üksteist ja naersid. Mina neist eriti aru ei saanud, isegi Ainhoal oli probleeme – kõige hullem kanaaride aktsent, mida võib ette kujutada :D No me Ainhoaga tundsime end igal juhul jube kasututena, sest selle kõige keskel suutsid nad hämmastava kiirusega kogu elamise kastidesse pakkida, meil jäi üle vaid oma unesegaste nägudega naeratada. Meie uus korter on alles täiesti keset remonti, aga me asjad (millest 90% olid muidugi Ainhoa asjad) mahtusid ära kahte vannituppa, mis on ainukesed toad, mis seal korteris peaaegu valmis on. Nii me seal siis sagisime ehitusmeeste, maalrite, kolimisonude, korteri omaniku ja omaniku õe vahel terve hommiku. Mul ei olnud midagi teha seal eriti ja no siis ma lihtsalt hõljusin ringi, naersin palju ja vahetevahel käisin akna peal oma uut imeilusat vaadet vaatamas (igast ilusad värvilised põõsad, eramajad, all-linn, isleta mäed ja väike-väike tükike merd paistab ka :)).
Jaa, sellessse korterisse armusime me mõlemad kohe ära, kuigi see oli ikka täiesti peldik, kui seda esmakordselt nägime, aga midagi seal on, mis võlub. Olime juba nädal aega otsinud ka ja igast variante näinud, aga see oli kõige änkam. (uuh, tegelt mul ikka nats südama peal üks korter Isletal, mille juurde käis katusepealne terass, mis on mõeldud riiete kuivatamiseks, aga mille vaade oli lihtsalt selline, et...!!! - meri, üleni päikese käes sillerdav meri!!! Ja sellised kahtlased getomajade rõdud, oehhh. Aga noh, korter oli kahtlases piirkonnas, koolist jube kaugel ja 2 tuba vaatega vastu seina, niiet jäi ära.)
Aga miks me siis kolime üldse :) Asi selles, et algul tundus mu korter mulle iga päevaga üha ägedam. Üks tüdruk tundus nats kahtlane, sest ta kohe üldse ei saanud mu naljadele pihta :P (aga no ma andestasin talle, sest no kes neist ikka nii väga aru saab :D) Aga no siis juhtus nii, et ta läks kuuks ajaks koju Lanzarotele ja ühel õhtul, kui me ainult kahekesi kodus olime, hakasime me Ainhoaga minu tuba ümber tõstma. Selle käigus panime ühe riiuli minu toast esikusse seina äärde, mis me arust sinna suht hästi sobis. Olime jube õnnelikud, aga siis saabus Esther ja Vanessa sai teada, et see riiul on esikus. Ma ei kujutanud elu sees ette, kui palju probleeme võib üks riiul tekitada! No igal juhul Vanessa läks püha viha täis, sest kui see riiul seal on, siis ei saa tema oma riidekuivatusresi koridori panna, kuigi me olime juba enne rääkinud, et ta võiks selle resti kuhulegi muujale panna, sest see on meie tee peal ees, sellises kohas, kust tema mööda ei käi tavaliselt, sest see on täpselt meie tubade ees. No aga kuna tema on siin korteris juba 7 aastat elanud, siis tema oma arvamust ei muuda ja asjad käivad nii nagu tema ütleb. Ma olin ikka jube nördinud, kui ta niimoodi peale kargas ja kõike seda ütles. Ja no siis mul tuligi mõte, et tahaks hoopis minema siit. Rääkisin sellest Ainhoale ja ta ütles, et ma teda ei jätaks siia üksinda ja no siis me hakkasimegi uut korterit otsima. No vb paistab ainult selle asja pärast äraminek kahtlane, et no mina ei saa elada sellisega koos. 5 aastat olen jaganud kortereid igast karvaste ja sulelistega, aga no sellist enne kohanud ei ole!
Muudest asjadest ka siis. Mmm, kool. Sel nädalal seal eriti palju pole käinud. Seisud suht samad mis ennegi. Lingvistika uued uurimissuunad viib mu veel hauda ja see hispaania keele kursus, kuhu ma sain on kõige igavam ja piinlikum asi, kus ma kunagi käinud olen. Hetkel tegeleme seal minevike eristamise ja tildede panemisega...no kamoon! See kursus pidi edasijõudnutele olema ju! Ja no see rahvas, kes seal koos on, õpetejaga eesotsas, on kamp...eeh, ma isegi ei tea, mis sõna kasutada...imelikke :P aga noh, tundub, et mõned on veel, kes minuga samamoodi tunnevad end seal. No aga kuna see annab 4 ECTSi, siis eks ma käin seal edasi istumas...

Mu telefon on surnud. No eks ta oli vana ka, aga ma arvan, et kui ma poleks teda ookeani kastnud, oleks ta veel elus. Juba päris mitu nädalat tagasi peale üht pidu Las Canterase kandis, käisime ühe saksa tüdrukuga öösel ujumas. Vot temaga:

No niipalju mõistust meil kahepeale siiski oli, et asjad kaldale jätta, aga no arvatavasti jätsime need merele liiga lähedale ja mingi laine käis üle vms, sest tagasi tulles oli kõõõõik märg ja liivane ja vastik. Ajasin siis need ligased riided omale selga ja jalutasin koju, aga kui kohale jõudsin ja telo kotist välja võtsin, siis see ainult vibreeris ja mingit pilti ees polnud. R.I.P. Õnneks on Ainhoal palju vanu telefone, niiet sain tema vana kasutada :)
Aga no sellest telefonist suutsin nüüd sel nädalavahetusel ka ilma jääda. Asi oli nii, et käisime Auditoriumis, mis on selline suuuur plats ranna ääres, kus on igast baare ja värke. (Kusjuures ühes baaris esines mingi bänd, mis oli häästi hea, nime kahjuks ei tea.) No aga loomulikult kaanis Helen ennast rummist ja mingist kahtlasest punasest joogist kännuämblikuks ja hakkas kellelegi midagi ütlemata koju jalutama. Ma ei mäleta sellest jalutuskäigust eriti midagi, ainult mingeid ähmaseid pilte mingitest tnavatest ja kõrgetest majadest. Ja kui ma lõpuks juba suht oma kodu lähedal olin, linnaosas nimega Ciudad Jardin, jäi mingi punane auto mu juures seisma, välja tuli tume mees ja tahtis mu kotti endale saada. Ma ei olnud sellest just vaimustuses ja klammerdusin koti külge. Aga ta oli järjekindel, lükkas mu asfaltile pikali ja tiris koti ära, mulle jäi ainult kotirihm ja ÕNNEKS!!!! Ka ID-kaart ja pangakaart. Võtmed, u 25 euri ja Ainhoa telefoni sai ta endale. No siis ta sõitis minema, aga peaaegu kohe jooksis mu juurde mingi mees, kes oli seda autot näinud ja veel inimesi ja siis kutsuti politsei, mina ainult nutsin ja seletasin oma poolikus hispaania keeles, kui nad midagi küsisid. Käisime siis jaoskonnas ja siis viisid nad mu koju. Polnudki enne piltseiautos sõitnudki. Istmed olid jube kõvad. Jalg on mul nats katki, peas ka mingi valutav koht ja nüüd kasutan Ainhoa järgmist telot ja enam KUNAGI üksipäni siin öösiti ei jaluta!!!
Alesial on pea neid peenikesi aafrika patse täis ja ta on u 8 korda pruunim kui mina! :P Ma olen ikka veel oma 4 kuklarastaga rahul :)

Paar nädalavahetust tagasi oli Maspalomases tantsufestivali raames selline tantsutöötubade päev. Terve päev sai igast erinevaid tantse õppida – alustades kanaari rahvatantsudest lõpetades hip-hopi ja funkyga. Niii ülivägalahe oli! Iga töötuba kestis tund aega ja no igast asju oli seal ikka. Mulle meeldisidki kõige rohkem need kanaari rahvatantsud ja siis hip-hop (kuigi see viimane mul kohe üldse välja ei tulnud :D). Aga no seal oli veel kõhutants, salsa, peotants, sevillana jne.
Siin tuleb 12. – 15. november siin Womad Las Palmas de Gran Canaria festival, kus esinevad igast hästi kahtlased bändid igast hästi kahtlastest riikidest. Nii põnev!!! Häästi palju kontserte ja kõik tasuta!
Ja siis veel see, et ma siiski tulen 19. detsembril põhjamaale ja lahkun 7. jaanuaril :) Kesse aastavahetusel Tartus on??!! Mina igatahes kavatsen olla :D

Konditsioneeri ohver

Raamatukogu jahedas õhus on hea olla, aga ma arvan, et see külmetus on just sellest tingitud, tsihh-puhh! Peaks hetkel nt Ladina-Ameerika kirjanduse tekste tõlkima vms, aga nii halb on olla, et ei suuda. Varsti annan alla ja lähen koju.
Aga mis vahepeal sündinud on siin väikesel soojal saarel? Kõige olulisem on vast see, et nüüd on küll kool peal. Täpselt nädal aega tagasi oli esimene päev ja nooooo, oli kui valus ikka niimoodi rannast klassiruumi, kus veel kõigele lisaks kogu aeg aru ei saa, mis õppejõud räägib. Vähe sellest, vahetevahel ei saa isegi aru, kus sul tund on või mis tund see on. Jep, päris jube oli ja pidin ikka mitu korda koolist mere äärde maha rahunema jooksma. Aga meri aitab ja nüüd on juba palju parem :) Ained on enamjaolt huvitavad või väga huvitavad. Ainus, mida kardan, on mu kurikuulus Nuevas corrientes de la lingüística II, mis on ka iseenesest megapõnev, aga pool ainest moodustab praktiline töö, mis peab siis olema üks sotsiolingvistiline uurimus modaalverbide ja kaudsete asesõnade kohta...uuuh, no siis näis, kuidas ma seal ainukese erasmusena ellu jään. Mu lemmikaine on praegu Literatura hispanoamericana, mis on oiii kui põnev :) siis on mul veel Literatura canaria (õppejõul on kõige hullem kanaaride aktsent, mida võib ette kujutada, lisada veel ta ülehelikiire rääkimiskiirus ja voila! ongi käes põhjus, miks ma suht tihti ta jutust mitte midagi aru ei saa ja klassist ainuke olen, kes vait on, kui teised naeravad :P) , Fonética y fonología del Español (hetkel teemas Saussure, Trubetskoy ja teised lahedad omad joped, kes alati alguses :P) ja Dialectología (õppejõud arvab, et ma olen Soomest ja tahab, et ma talle millagi soome murretest räägiks..eeeh, ma pean talle selle Eestiga seotud kurva tõe vist ikka ära rääkima varsti :D). Vot nii. Einoh, üldiselt veel ei kurda, aga rannaega on küll vähem nüüd :P
Kaad, siin raamatukogus on külm!!
Eelmine neljapäev oli siis ka mu esimene hispaania keele tund siin. See hakkab olema 2x nädalas õhtul seitsmest. Õppejõud on selline vaffa, mingi 30-aastane musklimees, :D päris huvitav, jajajaa :P Homseks tuleb meil kõigil seal ette valmistada ettekanne endast vms. Seal tunnis kohtusin muide ka selle neljanda „eesti“ tüdrukuga. „Eesti“ tüdruk sellepärast, et ta nimi on Chiara, ta on eluaeg elanud Soomes, oma ema kodumaal, ta isa itaallane, aga nüüdseks on ta juba 4 aastat Tartus meditsiini õppinud ja räägib oma üliarmsa soome aktsendiga eesti keelt ka :)
Eelmine nädal möödus siis suures plaanis kooli ja mis seal salata, stressi tähe all, aga reedel oli piduuuu :D laupäeval sai mu korterikaaslane Vanessa 28-aastaseks ja reedel oli tähistamine siis. Algul olime meie juures, kuhu kogunes ja kogunes aina rohkem hispaania tsikke...Hävis suurtes kogustes erinevaid alkohoolseid jooke ja enne kui ma arugi sain, oli juba kell pool kuus hommikul ja leidsin end jalutamas läbi linna Ainhoaga Paraninfost kodu poole. Jaa, aga see oli väga vaffa pidu ja mu korter on superäge ikka :) Laupäeva hommikul pidin idee järgi olema kell 10:30 kooli juures, et AEGEE korraldatud grillipeole minna, aga kui ma peale 3 tundi und äratuskella peale end istuli ajasin, ei tahtnud ma mingi grill-liha peale mitte mõeldagi ja nii siis magasin edasi kuni kella üheni ja ülejäänud nädalavahetuse olin rannas :) Ja veel seda ka, et niii sitast kööki nagu meie oma laupääva hommikul oli, polnud ma peale Noarootsit näinudki :P
Ja muide, kui ma eile rannast tulin, siis tegi Esther, kes on mu pidevalt kanepit(ja igast muid asju)suitsetav superäge korterikaaslane, mulle 2 rastapatsi, millega ma elurahul olen ja loodetavasti saan täna veel 2 tükki juurde ka, jeei :D
Jaaaaa, ja ühel erilisel inimesel on juba olemas lennupiletid, mis ta mulle novembri lõpus külla toovad, can’t wait!! Võtke õppust, vot niimoodi käivad asjad ;)

Paraninfooooooooooooooo

on superäge koht!!!!!!!!!!!!!!!! tänks, Kätlin, tänks Vane, tänks, Esther (ja Alesia ka loomulikult :P)



nüüd armastan seda linna üdini :D

Back to life, back to reality...

...mõtlesin ma kolmapäeva hommikul, kui me esimest korda oma koordinaatoriga kohtusime. Esiteks, ma ei saand sellest tunniplaanist kohe mittekuimidagi aru!
Teiseks olen ma juba selle leboeluga harjunud ja mu tunnet võis kirjeldada u nii: oot, mis? Kas homsest algavad tunnid? Juba täna? Ee, ma ei saagi enam suvalisel ajal randa minna? Kas nii? Oukaadkuihalbtunneseeoli! Ja siis käisime veel pangas ka, kus tahtsime kohalikku arvet avada ja kust meile öeldi, et kuna me ei ela siin, siis me ei saa! Ma ei saa sellest aru, ma elan ju siin ühe aasta, mul on aadress, telefoni number ja MIKS ma ei saa siis pangaarvet avada???!! Ma ei usu neid ikka veel, lähen teine päev teise panka küsima, ma ei ole nõus neid valuuta ümberarvutamise tasusid vms maksma terve aasta!
Kõik see kokku tegigi sellise tavalisse ellu tagasipöördumise tunde...aga see oli petlik! Peale seda panka läksime ikkagi randa ja Alesia üritas siis õhtupoole kahes loengus ka käia, aga ühes oli ainult 3 inimest ja õppejõud ka korraks ja teises oli ta üksipäni...niiet me siis otsustasime, et see nädal ei hakka oma nina toppima sinna kooli enam ja vaatame, mis nad seal esmaspäeval meile ütlevad ja et kas on rohkem rahvast ning ehk mõni õppejõudki :) Homme nt plaanime sõita Maspalomasesse Gran Canaria lõunarannikule. Ja no sellepärast veel tegelt ikka reaalsusesse tagasi ei sattunudki :)
Lisaks siia veel selle, et see meie koordinaator on Ricky Martini pisut lühem koopia, kogu selle infotunni aja olid mul meeled pinevil, et kas ta nüüd korraga teeb puusadega paar kiiremat ringi ja tuleb üks Livin la vida loca...no ei tulnud, ehk järka kord siis.
Jeesh, aga see oli eile ja nüüd ma sain oma meeleheitliku abikarje peale tuuorilt nats abi ja vist jagan nats seda tunniplaani matsu ka :)
Pisut eemise nädala lõpust: laupäeval oli siin oldud aja jooksul kõige ägedam päev. Peale lõunat viidi meid Gran Canaria lõunaossa kohta nimega Puerto Rico ja pandi laeva peale :) ja noh, kui on meri ja laev, siis on Helen juba kindlalt ära räägitud :P jep, laev oli selline väiksemat sorti, aga need u 150 matsi, palju meid seal oli, mahtusid ilusti peale. Laeval oli suuuuuuuuuuuuur päikesetekk ja all oli baar ja mullivann ja söögisaal. Baarist sai kõike tasuta ja süüa anti ka meile hästi. Sõitsime siis laevaga mööda rannikut u tund aega ja jäime mingisse lahesoppi ankrusse, kaljud olid ümber ja värki. Ja siis me saime seal helesinises läbipaistvas vees ujuda! Laeva ümbrus nägi välja nagu oleks toimumas laevahukk, kõik kohad olid inimesi täis. Väga äge oli! Kui laeva pealt vette vaatasid, siis oli kalu ka näha :D seal ankrus olime siis mingi pool päeva põhimõtteliselt ja kui päike merre ära vajus, siis hakkasime tagasi sõitma. See oli ka ikka väääga ilus, ööd on siin ju mustad ja need hotellilinnad särasid kaldal, megailus oli!!! Haahahahaha, ja peale sööki tõi mingi madrus vms, kes terve pääva silma oli teinud, mulle mingi kohutavalt magusa mahlapulga ja järgnes vestlus:
„Y ahora tienes que darme tu número de teléfono!“
„Eeeh....“
„¿Qué? ¿Tienes novio en Estonia?
„Sí.“
„¿Pero aquí?“
„Me voy ahora.“
Mõndade päevade kohta mul ei meenu midagi, küllap need oleme lihtsalt rannas maha lebotanud :P kusjuures, selle rannaga tuleb mul meelde, et seal on mingi VÄGA imelik mees. Ta lihtsalt jalutab mööda kallast edasi-tagasi terve päev otsa, ta on alati seal. Riietuseks ainult musta värvi stringid ja aksessuaariks üle õla vinnatud kotike, päikseprillid ja igikestev naeratus. Ta on megapäevitanud ja tundub endaga ise väga rahul olevat. Igal juhul selline imelik onu siis :P
Ja siis veel seal Santa Catalina pargis, kus me ikka vahetevahel isume ning kohvi või rummikokse joome, on mingi transvestiitide lemmikkoht :D neid on seal ikka päris palju ja nad on kogu aeg seal. Täiesti huvitav on see linn ikka ;)
Teispäevast alates olen ma omale korralikku süüa teinud :) ükspääv tegin tatraputru ja eile tuunikalapastat, vot nii tubli olen, ei mingit saiasöömist enam! (muideks, ma leidsin siit samast maja alt poest musta leiba!, mingi saksa oma, aga sõja ajal käib kah :P)
Nendest majapidamistöödest veel niipalju, et olen juba 2 korda pesu ka pesnud, see on päris hirmus tegevus, sest peale pesu tuleb see kuivama riputada sellisesse ilma katuseta nö pesukuivatusšahti vms :P no ja ma elan 4. korrusel ja nii ma siis hoian kogu aeg kramplikult oma riideid kinni, et midagi mul kogemata alla ei kukuks...päris nõme oleks minna 1. korruse korteri uksele koputama, et Tere päävast! Ma arvan, et mu aluspüksid on teie rõdul...uuh :P
Aaaaa, ja see oli vist teisipäeval, kui juhtus midagi väga imelikku! Nimelt sadas vihma! :P olime rannas ja oli jah nats pilvine selline ja no siis korraga hakkaski sadama :) aga hea oli kuuma naha peale, ma polnudki kunagi varem vihmaga rannas päevitanud.
Eile käisime esimest korda ühel tõesti änkal peol! Heineken Klubis oli see, jälle Erasmuse pidu, aga seekord hea muusikaga :) sinna kohta lähen kindlasti veel. Juba päris hilja öösel kaotasin wc-sse minnes Alesia ära ja enam üles ei leidnudki...otsisin küll tükk aega, aga lõpuks viskas mul seal üksipäni liikumisest kopa ette, sest kogu aeg tuli kuskilt mingi käsi, mis ürtitas mind kuskile tõmmata, ja läksin koju. Ma väga pikalt Alesia seiklusest igaks juhuks ei kirjuta, ainult seda, et hommikul võis ta kaelalt nii mõndagi välja lugeda :D Ja Kätlin, kindlasti otsime need sinu soovitatud kohad ka varsti üles, selle Paraninfo kohta olen juba nii mõnestki kohast häid sõnu kuulnud nt ;)

laupääva hommik

Täna ma ärkasin küll liiga vara üles...kell pidi helisema alles 12:30, aga mina olin juba enne 11 üleval...eile käisime järjekordsel Erasmus-welcome peol. Pidu ise ei olnud just suurem asi, sest toimus JÄLLE mingis klubis ja no kes mind tunnevad, teavad, et tavaliselt ma just vahatahtlikult ühtegi klubisse ei lähe. Aga märkimisväärne on see, kuidas me sinna peole läksime. Kõigepealt jäime juba kodus (tänu minu jokutamisele loomulikult) oma viimasest nr 2 bussist maha ja pidime teist bussipeatust otsima. Peaks ka ära mainima, et siin läheduses, kus me elame, on mõned tänavad, mis on tuntud oma punast värvi laternate poolest...no siis me ekslesime ringi ja lootsime, et tänu heale õnnele me neile tänavaile just ei satu :) läks õnneks. Kesklinnast sõitsime siis selles bussiga sinna, kus Alesja oli välja uurinud, et see pidu toimuma peaks...tulime viimases peatuses maha ja meil polnud enam aimugi, kuhu poole minema peaks. Samas oli Alesja olnud targem kui mina ja koukis kotist Las Palmase kaardi välja. Siis vaatasime, et noh, umbes sinnapoole peaks minema vist...ja hakkasime minema. Halb oli ainult see, et tee, mida mööda läksime, kulges täpselt mingi suuresuure autotee kõrvalt ja ega kõnniteed ju iseenesest ei olnudki :P koperdasime siis tükk aega seal teepervel ja nägime igast huvitavaid lõunamaade taimi. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi see põllutee otsa sai. Kurat!!! Kuna Alesja ei olnud nõus autotee peal jalutama, siis pöörasime otsa ringi ja läksime bussipeatuse juurde tagasi. Olgu mainitud, et siis me juba kuulsime muusikat ja teadsime, kuhu me minema peame, juhuuu :) Igatahes siis proovisime teist kaudu ja see oli juba edukam katse, sest sel teel oli isegi kõnnitee kõrval olemas. Jõudsime kohale ja olime siis seal, aga noh, nagu juba öeldud, ei ole klubi ikka see koht, kus mul meeldiks olla. Btw, aitäh Kätlinile nõuannete eest, järka kord kindlasti proovime neid sinu soovitatud kohti.
Kolmapäeval käisime hommikul oma tuutoriga kooliga tutvumas. Armas koht, aga igal pool oli nii kurjakuulutavalt palav – ei taha mõeldagi, kuidas seal varsti grilluma hakkame. Peale seda oli IKEA-trip, kust ma sain omale nt rohelise laualambi, pikendusjuhtme (2 tükki muide, niiet kui kellegi vaja, andke teada), teki, küünlaid, nõusid jne. Mu tuba näeb juba suht nummi välja nüüd, ainult seintele oleks vaja veel pilt ilmutada, et mul oleks kõik mu nummid ilusti seina peal reas. IKEA asub siin täitsa palju linnast väljas ja seal ümbruses on jube kuiv ja kaktused ja igast muud kahtlased taimed võimutsevad ümber rootsi poe, naljakas :) IKEAs nägime shoppamas kaht soome naist ka ja üldse siin Erasmuse grupis on meil ka päris mitu soomlast, kelledest kahega me suhtleme päris palju. Nii vahva on nendega soome keelt rääkida, mitte et ma muidugi oskaks soome keelt :P ja noh, vahetevahel räägime hoopis rootsi keeles, mis on väga hea, sest siis ma vb ei unustagi kogu svenskat ära :) Õhtul oli veel hispaania keele tasemetest, et saada mingisse tasuta edasijõudnute tundi. Noh, see ei olnudki nii raske, kui ma kartsin, aga ei tea...esmaspääval saab tulemused teada siis.
Neljapääv oli meil selline looduse päev. Hommikul pidime juba 8.15 olema Tafira campuses ja sellepärast tuli juba 7st üles ärgata. Oi, kui raske see oli!!! No siis seal campuses saime me u poolteist tundi busse oodata, mis ajas suht närvi. Üldse on siis nii palju ootamist ja järjekordi igal pool. Neil oleks nagu terve maailma aeg kogu aeg käes! Oodata saab kogu aeg ja igal pool ja põhjamaa inimese jaoks on see nats liig, aga noh, eks tuleb harjuda :P No igatahes, kui bussid lõpuks tulid, sõitsime mägedesse. Vahepeal oli ikka jube kõhe, kui buss järjekordsesse kurvi tuiskas, tee kõrval laiumas sügavsügav kuristik! Jõudsime kohale kohta nimega Presa de las Niñas. Meid jagati gruppidesse ja me Alesjaga sattusime ühte gruppi koos 11 sakslasega. Nonii, kõigepealt sõitsime mingis mudalombis kajakkidega, mis oli tegelt väga äge ja peale seda tegelesime peamiselt matkamisega. Orienteerumise ajal nt leidsime me 6st punktist ainult ühe üles, sest selle asemel, et neid punkte otsida, ronisime lihtsalt ringi mägede otsas ja vahepeal olime pilve sees, täitsa pilve sees olimegi!! Päris äge oli :) Tagasi sõites hakkas korraga bussi eesosas konditsioneeriavadest vett alla sadama. Kõigil oli jumala paanika, aga bussijuht ütles, et no problemo, me sõitsime lihtsalt pilvest läbi. No vot siis, no problemo :D
Nii, eile hommikul magasin ma oma surfi tunni maha, lihsalt ei jaksanud teist hommikut järjest kell 7 üles ärgata. Terve päeva olime siis lihtsalt rannas ja tulemus tuli õhtupoole, mõlemad oleme täiesti punased ja selg ja naba valutavad, aiaiai!
Eile aitasin õhtul ühel oma korterikaaslasel ingliskeelset sõnumit kirjutada, naljakas ikka, kuidas nad kohe üldse ei oska seda keelt siin! :D aga siiski, siiski, ükspäev kohtasime täiesti tavakas Sparis poemüüjat, kes rääkis peale hispaania keele ka veel prantsuse ja inglise keelt, täitsa tase või mis!

Oma uues kodus :)

Hommikul tulin hostelist oma kottidega tulema, nr 2 guagua’ga Tomas Moralese tänavale number 93. Siin hakkangi elama nüüd siis :) aknast paistab valge sein, majad mäe otsas, 14 palmi ja veel mingi puu, mis meenutab kuuske. Koridoris on lumise Soome metsa pildiga suur plakat – igatahes palju kodusem tunne kohe, hiihii. Ja siis on seal veel suur maailmakaart. Nende koordinaatidega on mul ka veel ikka nats harjumisaega vaja. Noh, on ju imelik, kui sul kodul on ekvaator ja Brasiilia!!!!! lähemal kui Eesti :O jeps
Täna olime terve päeva Alesjaga rannas (ok, vahepeal käisime oma lemmikus, Plantaciones’i kohvikus ka) ja pruun olen ma nüüd küll juba, täitsa änka ;) temperatuur on tavaliselt mingi 30 ringis päeval, aga oma suureks ülatuseks ei olegi ma sellest kuumusest tülpinud veel :D
Eile saime essat korda teiste erasmuse omadega kokku. Hommikul koolis ja õhtul peol. Koolis räägiti kaks sõna paberitest, mis tuleb korda ajada, anti võikusid ja näidati siis 3 videot, millest 2 olid lihtsalt slideshowd eelmiste aastate erasmuslaste pidude piltidest. No ma olen algusest peale üritanud suhtuda asja ikka nii, et ma tulen siia ülikooli ja ei ole ainult pidu rand ja päike...aga no ma ei tea, vist on ikka küll...vähemalt praegu on selline mulje jäänud. Nad ise ju ka oma presentatsioonidega mind just vastupidises veenda ei ürita :P aa, ja seal koolis siis juhtus veel selline asi: tulime meie sinna patiosse kokku ja ootasime. Seal siblis ringi veel mingi kaamera ja mikrofoniga tädi ja ma teadsin kohe, kui ta oma kullipilgu meile – kahele blondile – kinnitas, et see asi hästi ei lõpe. Nojah, tuligi oma kaamera ja mikrofoniga meie juurde ja pidime talle siis seletama, et kes ja miks me oleme. Noh, päev kirjas ikka, kui juba telkusse satud või mis? Hahahaha!
Jajah, ja siis eile õhtul oli see esimene pidu. Algul anti meile kooli sööklas süüa ja õlut (jeei!) ning siis veeti bussidega diskole, esimene rummikoks tasuta ja järgmised 3 euri tükk. No ja need hispaania rummikoksid on ju sellised, et pool klaasi rummi ja koka antakse purgiga kõrvale. No neid ikka läks natuke :P sel õhtul tutvusime põhiliselt soomlastega. Aga muidu on asi nii, et nimekirjas on meid 4 lehekülge itaallasi, 2 lehekülge sakslasi ja siis nats teistest riikidest ka. Kolmanda eesti tüdruku leidsime ka üles seal peol :) jeesh, aga sellest erasmuse small-talkist hakkab mul juba kopp ette tulema:
-Holaaaaa!!Kust sa tuled?
-Mida õpid?
-Mis su nimi on?
-Kui kaua sa siin oled juba olnud? Kas sul korter on juba?
(vaikus)
-No vot, kui tore siis! Ma nüüd lähen ja küsin kellegi teise käest jälle neid samu küsimusi, ciaoooo!
Jajah, ega võõrastega on algul ju ikka raske mingit huvitavat teemat leida...eile sattusin rääkima näiteks mingi itaalia kutiga, kes ei rääkinud eriti ei hispaania ega inglise keelt, mina ei tea, kuidas ta koolis oma engeneering’ut õppima hakkab, hehehee.
Liiva on mul ikka veel päris paljudes kohtades, aga ta ei suuda mind enam nii palju hämmastada kui enne :) praegu on mul hoopis suurem probleem. Nimelt ei suuda ma otsustada, kuidas ma peaksin hispaania keelt rääkima. Kas peaks ikka ajama sirgelt seda korraliku castellano joont, ceceo ja korralikult väljahääldatud s-idega või rääkima nagu nad siin seda teevad. Iseenesest mulle see kohalik keel meeldib nagu rohkem, nii äge on kuulata VÄGA tugevalt aspireeritud s-e jne. Dilemma. No eks ma siis üritan selgusele jõuda.

kohal ja korteriga :D

Mul on koduuuuuuu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Perfecto, perfecto, perfecto! Maja on ülikoolist u 5 mintsa jalutada ja meri on ka suht lähedal, bussiga saab igale poole ja hakkan elama, mulle tundub, et 3 hispaania tüdrukuga koos. Lõpuks! Nii väss olin juba sellest otsimisest!

Aga siis väike kokkuvõte, kuidas mul siiamaani läinud on. Barcelonasse jõudsime kolmapäeval. Pärast KOHUTAVALT raskete kohvrite metroojaamades üles-alla vedamist maandusime couchsurfingust leitud kreeka-argentiina mehe korterisse. Öösel käisime rannapeol ja peale seda magasime pmt pool neljapäeva maha. Mainiksin ära ka selle, et mitte just väga ruumikas kahetoalises korteris ööbis meid sel öösel 9 inimest (2 lätist, 2 kanadast, 1 vist USAst, 1 argentiinast, meie ja siis see mainitud kreeklane)...päris huvitav oli :P Neljapäeval siis käisime Noraga korra Ramblal söömas ja magasime edasi, mina kuni kella 5-ni reede hommikul, kui ma sealt Park Güelli tagant metroo, rongi ja lennukitega Las Palmase poole matkama hakkasin. Kohale sain ilusti, kuigi mu Tallinna lennujaamas 22,5 k kaalunud kohver kaalus Barca lennujaamas juba 24 kilo.... Lennul Madridist Las Palmasesse oli mul esimest korda elus lennukis jube – vett oli lihtsalt niii palju igal pool ja me olime nii kõrgel. Aga sain kohale, leidsin oma nr 60 bussi ja sõitsin hostelisse, kus kohtusin ka siin juba kolmandat päeva olnud Alesjaga. Käisime rannas, poes ja jalutamas ning püüdsime harjuda sellega, et nüüd kuurortis elame :)

Siis tuli laupäev ja hakkasime kortereid otsima. Õnneks on siin läheduses üks netikohvik, kus on megahea cappuccino, seal ma siis olengi nüüd iga päev vähemalt 2 korda käinud ja hakkan varsti medlemsrabatti nõudma :P Praegu ka siin. Netist otsisime siis kuulutusi ja helistasime ringi häääääääääääästi palju. No ja nii siis läks, et Alesja sai omale korteri eile (Uruguay naise juures ja ta korteris on kiiiiisu ka!!!), mina leidsin enda oma täna, sisse saan kolida teisipäeval, niiet sinnamaani mul ikkagi ei ole kindlat kohta, kus netti saada. Aaa, ja siis ma suutsin juba omale ühe õnnetuse ka kaela tõmmata....noh, esmapilgul tundus asi õnnistus tegelt....mulle haakis sappa mingi kohalik onu, kes mul aitas bussidega sõita ja rääkis, millised piirkonnad on elamiseks head ja millised mitte. Noh, ta töötab ülikoolis ja siis ma mõtlesin, et ongi lihtsalt selline heakene....hea blond ma ikka olen!!! :D Noh, igatahes, kui ma tast lõpuks lahti saama hakkasin, siis nõudis ta mult peale tavaka põsemusi veel üht BESOt!!!! Omg omg omg!! Ise oli mingi ma arvan, et umbes mu isa vanune ja ei saand oma haige põlve pärast käiagi!!! Jajah, ei ole ikka hea jätta mind üksipäni mingisse kahtlasesse kohta nagu Las Palmas :P Jääb ainult loota, et ta mu reaktsioonist piisavalt hästi aru sai, et NO NO NO!!! :D

Jah, aga nüüd on mul vähemalt elukoht! Palav on siin küll ja higistand olen nende viie päevaga rohkem kui terve suve jooksul, aga esta bien :) Praegu oli õues 30 kraadi nt. Ja btw mul tundub, et see 30se faktoriga päevituskreem ei tööta, sest jube punane olen ma ikka küll juba...ei julge eriti väljas olla enam.

Mu suurim hämming praegu on liiv. Ma ei saa aru, kust ta tuleb, aga teda on igal pool – rannas (ok, suht loogiline), põrandal, tooli peal, laual, dushikabiinis, voodis, kotis....päris imelik :)

Hostel on norm ja oleme end juba idaeurooplastena tunda saanud ka. Eile olime retseptsiooni onule siin seletanud, et mina olen Eestist ja Alesja Valgevenest ning kui me siis õhtul siia tagasi tulime, teatas see sama onu laia naeratusega, et teate! Täna tuli siia veel kaks sloveenia tüdrukut!! No vot kui tore siis :D

Aaa, ma nüüd oma eesti numbrit enam ei kasuta, niiet kui kellelgi peaks tekkima vajadus urgentemente mind kätte saada, siis hispaania nr on 672680445. Vot.

Ega praegu midagi ei olegi enam. Homme on ülikoolis esimene kohtumine ja eks siis tuleb hakata selle paberimajandusega tegelema...Mingi pidu pidi ka vist olema õhtul, kui ma õigesti aru olen saanud :D

Igatahes jube hea meel on, et see korteriotsimisasi on nüüd läbi. Lähen proovin telole nüüd nats raha peale laadida, sest olen juba oma 11 euri maha rääkinud. Ei tea, kuidas see laadimine siin küll käib?