Ma alustan tänasest hommikust ja siis pärast seletan, miks ma selle kolimisfirma josedega veetsin ja naerust peaaegu püksi tegin :) Niisiis täna hommikul kell 8:30 helises alt uksekell, võtsin vastu, „Buenos días! Gil Stauffer!“. Tegin ukse lahti ja siis nad tulidki meid kolima. Mind ja Ainhoad, kes on mu madriidlasest korterikaaslane. Ja need onud olid nii naljakad! Jaurasid ringi, laulsid, sõimasid üksteist ja naersid. Mina neist eriti aru ei saanud, isegi Ainhoal oli probleeme – kõige hullem kanaaride aktsent, mida võib ette kujutada :D No me Ainhoaga tundsime end igal juhul jube kasututena, sest selle kõige keskel suutsid nad hämmastava kiirusega kogu elamise kastidesse pakkida, meil jäi üle vaid oma unesegaste nägudega naeratada. Meie uus korter on alles täiesti keset remonti, aga me asjad (millest 90% olid muidugi Ainhoa asjad) mahtusid ära kahte vannituppa, mis on ainukesed toad, mis seal korteris peaaegu valmis on. Nii me seal siis sagisime ehitusmeeste, maalrite, kolimisonude, korteri omaniku ja omaniku õe vahel terve hommiku. Mul ei olnud midagi teha seal eriti ja no siis ma lihtsalt hõljusin ringi, naersin palju ja vahetevahel käisin akna peal oma uut imeilusat vaadet vaatamas (igast ilusad värvilised põõsad, eramajad, all-linn, isleta mäed ja väike-väike tükike merd paistab ka :)).
Jaa, sellessse korterisse armusime me mõlemad kohe ära, kuigi see oli ikka täiesti peldik, kui seda esmakordselt nägime, aga midagi seal on, mis võlub. Olime juba nädal aega otsinud ka ja igast variante näinud, aga see oli kõige änkam. (uuh, tegelt mul ikka nats südama peal üks korter Isletal, mille juurde käis katusepealne terass, mis on mõeldud riiete kuivatamiseks, aga mille vaade oli lihtsalt selline, et...!!! - meri, üleni päikese käes sillerdav meri!!! Ja sellised kahtlased getomajade rõdud, oehhh. Aga noh, korter oli kahtlases piirkonnas, koolist jube kaugel ja 2 tuba vaatega vastu seina, niiet jäi ära.)
Aga miks me siis kolime üldse :) Asi selles, et algul tundus mu korter mulle iga päevaga üha ägedam. Üks tüdruk tundus nats kahtlane, sest ta kohe üldse ei saanud mu naljadele pihta :P (aga no ma andestasin talle, sest no kes neist ikka nii väga aru saab :D) Aga no siis juhtus nii, et ta läks kuuks ajaks koju Lanzarotele ja ühel õhtul, kui me ainult kahekesi kodus olime, hakasime me Ainhoaga minu tuba ümber tõstma. Selle käigus panime ühe riiuli minu toast esikusse seina äärde, mis me arust sinna suht hästi sobis. Olime jube õnnelikud, aga siis saabus Esther ja Vanessa sai teada, et see riiul on esikus. Ma ei kujutanud elu sees ette, kui palju probleeme võib üks riiul tekitada! No igal juhul Vanessa läks püha viha täis, sest kui see riiul seal on, siis ei saa tema oma riidekuivatusresi koridori panna, kuigi me olime juba enne rääkinud, et ta võiks selle resti kuhulegi muujale panna, sest see on meie tee peal ees, sellises kohas, kust tema mööda ei käi tavaliselt, sest see on täpselt meie tubade ees. No aga kuna tema on siin korteris juba 7 aastat elanud, siis tema oma arvamust ei muuda ja asjad käivad nii nagu tema ütleb. Ma olin ikka jube nördinud, kui ta niimoodi peale kargas ja kõike seda ütles. Ja no siis mul tuligi mõte, et tahaks hoopis minema siit. Rääkisin sellest Ainhoale ja ta ütles, et ma teda ei jätaks siia üksinda ja no siis me hakkasimegi uut korterit otsima. No vb paistab ainult selle asja pärast äraminek kahtlane, et no mina ei saa elada sellisega koos. 5 aastat olen jaganud kortereid igast karvaste ja sulelistega, aga no sellist enne kohanud ei ole!
Muudest asjadest ka siis. Mmm, kool. Sel nädalal seal eriti palju pole käinud. Seisud suht samad mis ennegi. Lingvistika uued uurimissuunad viib mu veel hauda ja see hispaania keele kursus, kuhu ma sain on kõige igavam ja piinlikum asi, kus ma kunagi käinud olen. Hetkel tegeleme seal minevike eristamise ja tildede panemisega...no kamoon! See kursus pidi edasijõudnutele olema ju! Ja no see rahvas, kes seal koos on, õpetejaga eesotsas, on kamp...eeh, ma isegi ei tea, mis sõna kasutada...imelikke :P aga noh, tundub, et mõned on veel, kes minuga samamoodi tunnevad end seal. No aga kuna see annab 4 ECTSi, siis eks ma käin seal edasi istumas...
Mu telefon on surnud. No eks ta oli vana ka, aga ma arvan, et kui ma poleks teda ookeani kastnud, oleks ta veel elus. Juba päris mitu nädalat tagasi peale üht pidu Las Canterase kandis, käisime ühe saksa tüdrukuga öösel ujumas. Vot temaga:
No niipalju mõistust meil kahepeale siiski oli, et asjad kaldale jätta, aga no arvatavasti jätsime need merele liiga lähedale ja mingi laine käis üle vms, sest tagasi tulles oli kõõõõik märg ja liivane ja vastik. Ajasin siis need ligased riided omale selga ja jalutasin koju, aga kui kohale jõudsin ja telo kotist välja võtsin, siis see ainult vibreeris ja mingit pilti ees polnud. R.I.P. Õnneks on Ainhoal palju vanu telefone, niiet sain tema vana kasutada :)
Aga no sellest telefonist suutsin nüüd sel nädalavahetusel ka ilma jääda. Asi oli nii, et käisime Auditoriumis, mis on selline suuuur plats ranna ääres, kus on igast baare ja värke. (Kusjuures ühes baaris esines mingi bänd, mis oli häästi hea, nime kahjuks ei tea.) No aga loomulikult kaanis Helen ennast rummist ja mingist kahtlasest punasest joogist kännuämblikuks ja hakkas kellelegi midagi ütlemata koju jalutama. Ma ei mäleta sellest jalutuskäigust eriti midagi, ainult mingeid ähmaseid pilte mingitest tnavatest ja kõrgetest majadest. Ja kui ma lõpuks juba suht oma kodu lähedal olin, linnaosas nimega Ciudad Jardin, jäi mingi punane auto mu juures seisma, välja tuli tume mees ja tahtis mu kotti endale saada. Ma ei olnud sellest just vaimustuses ja klammerdusin koti külge. Aga ta oli järjekindel, lükkas mu asfaltile pikali ja tiris koti ära, mulle jäi ainult kotirihm ja ÕNNEKS!!!! Ka ID-kaart ja pangakaart. Võtmed, u 25 euri ja Ainhoa telefoni sai ta endale. No siis ta sõitis minema, aga peaaegu kohe jooksis mu juurde mingi mees, kes oli seda autot näinud ja veel inimesi ja siis kutsuti politsei, mina ainult nutsin ja seletasin oma poolikus hispaania keeles, kui nad midagi küsisid. Käisime siis jaoskonnas ja siis viisid nad mu koju. Polnudki enne piltseiautos sõitnudki. Istmed olid jube kõvad. Jalg on mul nats katki, peas ka mingi valutav koht ja nüüd kasutan Ainhoa järgmist telot ja enam KUNAGI üksipäni siin öösiti ei jaluta!!!
Alesial on pea neid peenikesi aafrika patse täis ja ta on u 8 korda pruunim kui mina! :P Ma olen ikka veel oma 4 kuklarastaga rahul :)
Paar nädalavahetust tagasi oli Maspalomases tantsufestivali raames selline tantsutöötubade päev. Terve päev sai igast erinevaid tantse õppida – alustades kanaari rahvatantsudest lõpetades hip-hopi ja funkyga. Niii ülivägalahe oli! Iga töötuba kestis tund aega ja no igast asju oli seal ikka. Mulle meeldisidki kõige rohkem need kanaari rahvatantsud ja siis hip-hop (kuigi see viimane mul kohe üldse välja ei tulnud :D). Aga no seal oli veel kõhutants, salsa, peotants, sevillana jne.
Siin tuleb 12. – 15. november siin Womad Las Palmas de Gran Canaria festival, kus esinevad igast hästi kahtlased bändid igast hästi kahtlastest riikidest. Nii põnev!!! Häästi palju kontserte ja kõik tasuta!
Ja siis veel see, et ma siiski tulen 19. detsembril põhjamaale ja lahkun 7. jaanuaril :) Kesse aastavahetusel Tartus on??!! Mina igatahes kavatsen olla :D
No hay comentarios:
Publicar un comentario