miércoles, 4 de noviembre de 2009

Soe vesi ja poodud köögikell

Sellised olid mu esimesed muljed, kui ma eile peale umbes tunniajast kodu otsimist lõpuks kohale jõudsin. Õhtul üheksa ajal koolist tulema hakates oli mul suht selge pilt, kus uus kodu on ja kuhu poole ma minema pean...aga kuidagi juhtus nii, et pimedaid üksildasi tänavaid vältides (sest mul oli mu kalleim aare – mu arvuti – kotis ja minuga viimasel ajal toimunud juhtumised on mu natuke paranoiliseks muutnud) jõudsin ma lõpuks hoopis valesse kohta. Ekslesin kõrgete majade vahel ja ei saanud aru, kuhu saab kaduda üks kobakas 20-korruseline maja, mis on veel mäe otsas ka! No viimaks ma ta siiski leidsin. Ühe päevaga, mille ma hommikust õhtuni koolis veetsin, oli siin paljugi juhtunud, kõige olulisem oli siiski, et meil on lõpuks elekter ja kraanist tuleb sooja vett! Ainhoa suur kell ripub köögis akna juures keset lage nööri otsas ja näeb täiesti poodud välja. Aga noh, aega näitab ja täitsa kohalikku, mitte mandrihispaania oma nagu üks töömees kahtlustas :) Peale selle on meil veel elutoas kõige koledamad kardinad, mida ma elu sees näinud olen. Need pani siia omaniku õde Maria, kes kõrvalkorteris elab ja meile hommikuti kohvi teeb. No loodame, et kui kõik valmis saab ja ta enam nii tihti siin ei käi, siis saame need jubedused alla võtta. Õhtul vaatasime veel u 6 osa sõprade 2. hooajast ja läksime magama.
Täna hommikul äratas meid poole üheksa ajal see sama Maria, kes tõi meile kohvi ja maalri. Praegu too viimane tegelebki Ainhoa toa värvimisega, hiljem võtab minu oma ette ja võib juhtuda, et täna öösel saame me juba eraldi tubades ja eraldi voodites magada :D (hetkel käib kogu elu elutoas). Pool üheksa me siiski üles ei ärganud, vaid magasime rahus kümneni välja samal ajal kui maaler nimega Andrés esikut värvis. Kümnest ajasime end püsti ja mina läksin Mercadonasse (mis on kohe meil siin kõrval muideks!!!!) „churrosid“ ostma. Või noh, tegelt otsima, sest mul polnud erilist aimu, kuidas need välja näevad :P aga müüate abiga ma need lõpuks ikkagi sain ja siis sõime neid shokolaadiga – mmmmmmmmmm :)

Uus maja:
Uus vaade:
Köök in the making:
Kolisime:
Mul algab poole tunni pärast tänane viimane loeng, kuhu ma täiega minema peaks, aga ma ei viitsi...mmmm, no eks pärast saan omad vitsad kätte siis, praegu ma sellele mõelda ei taha, mõtlen sellele mingi teine kord. Praegu on siin uues korteris nii hea olla, mitte ühtegi vinguvat fuuriat, hea muusika, tolm ja värvihais, jumalik! :)

3 comentarios:

  1. Äge, sa oled bloginud! Nüüd loen ja siis kommenteerin uuesti.

    ResponderEliminar
  2. Nende koledate kardinate pärast ära üldse muretse. Kõige tõenäolisemalt moodustavad nad ideaalselt harmoneeruva komplekti kõige koledama laudlina ja veel hirmsamate tugitoolidega, mis varem või hiljem kuidagi teie korterisse tee leiavad.
    Muideks, kust te nii palju samasuguseid kaste saite?

    Ole muss seal palmide vahel

    ResponderEliminar
  3. jajaja, me kolime lihtsalt stiilselt :D ise ei tõsta ühtegi kasti, las kanaaride Attilad tõstavad - kolimisfirma oli meil :P (mille eest maksis muidugi mu rikas korterikaaslane mitte mina :D)

    ResponderEliminar