La razón saltó gritando de la ventana. Tenemos todo en video.

C/Galileo mini-loomaaed on peaaegu läbi. Noh, kõik erasmused elavad seal ju veel siiski edasi ja eks ole igaühe enda otsustada, kas Homo Erasmus kuulub inim- või loomaliigi hulka. Aga need loomad, kelle kohata täiesti kindlalt saab näiteks „kass“ ja „sisalik“ öelda, on peaaegu läinud. Sebastieni sisalikust nimega Miniño ma siia vist kirjutada ei jõudnudki. Igal juhul ta leidis omale ma-ei-tea-kust mingi mini-sisaliku u nädal tagasi. Konstrueeris talle klaasist kasti ja puha, ikkagi arhitekt ju...ja siis paari päeva pärast viis ta terrassile päikese kätte peesitama. Mõistus ei ole ikka oma teha. Kui Anna ta sealt poole päeva pärast leidis, oli Miniño oma akvaariumis käpad püsti asendis ja u poole väiksemaks kuivanud. Suris ära see loomake. Kiiiiisu Arehucas on juba täitsa suur ja elunummi, aga kuna ühes erasmusekortris mingi kassi koht ei ole, siis viib David ta varsti mingisse teise perre elama.
See nädal on läinud jällegi mu armsa rutiini tähe all. Kolmapäev Heinekenis, neljapäev One Love reggae-peol. Ja muidugi peaaegu iga õhtu natuke või natuke rohkem aega Camaleónis :) See koht lihtsalt kuidagi tõmbab enda poole ja on täiesti nagu teine kodu juba. Esmaspäeval näiteks läksin õhtul Anna juurde, et filmi vaadata. Sõime maasikaid ja järsku ütles Anna, et lähme võtame Camaleónis ühe õlle, esmaspäev, et keda seal ikka on ja siis koju magama...nojaaaa, aga erasmus ei maga kunagi! Kui me kohale jõudsime, oli seal tõesti ainult 3 inimest, aga kui me oma õlle lõpetasime, oli baar täiesti rahvast täis juba ja koju saime ikka alles poole viiest.
Reedel toimus Tafira ülikoolilinnakus telekommunikatsiooni hoone parklas Fiesta del Vaso ehk siis Klaasipidu. Idee seisneb selles, et kõigepealt ostad omale sealt plastmassist klaasi ja õlle- või mingi muu alkoholi kupongid ja siis käid mööda chininquitosid ringi ja jood. Päris lõbus iseenesest, mis sellest, et mul tundub, et me Annaga oleme ainukesed, kes alati tantsivad seal, kus teised seda kohe mitte ei tee :P Järgmine reede peaks veel üks selline klaasipidu olema.
Eile me välja ei läinud. Wow, eksole :D ja täna olen päev otsa õppida püüdnud. Veel kord Wow! Noh, peaaegu terve päeva, sest vahepeal käisin rannas ja üritasin seal õppida ja siis Anna juures jätat söömas. Kusjuures, sõna „paadialune“ sai täna minu jaoks täiesti värske tähenduse. Rannas magas üks asotsiaal sõna otseses mõttes paadi all. Hehehe, keel ja selle toredad käigud :)

Let´s get together and feel alright

K6ikk mu n2dalad on nagu yhe mytsiga lóódud siin...aga nad on lihtsalt niii 2gedad, et mul ei ole midagi selle vastu - lovely routine :)
hmm, mul ei ole t2pit2hti, sest mu oma arvuti juhe suri 2ra ja kirjutan Ainhoa miniatuursel l2pakal, mida on v22gagi keeruline k2sitseda...
Aga jah, nagu juba óeldud, midagi eriti uut ei ole, eelmine n2dal l2ks j2llegi nii, et esmasp2eva ja teisip2eva 6htul suutsime kodus pysida (kuigi teisip2eva 6htul oli juba v2ga raske k6iki v2ljakutsujaid ignoda:P) ja v23lja laksime alles kolmap2eval. Neljap2eval ka. Siis suutisn isegi oma kalli korteriaaslase Ainhoa endaga kaasa tirida, ta polnud juba oktobrist saadik v2ljas k2inud ja oli viimane aeg. L2ksime siis tema ja Annaga k6igepealt ikka Camaleóni ja siis reggae-peole klubisse One Love. KOhe alguses, kui me sinna kohale j6udsime, suutsime me Annaga kahepeale mulle parema jala suure varba peale kukutada terve pudeli Tropicali. Enne kui keegi midagi aru sai (kaasa arvatud ma ise), olin ma juba wc-s ja lasin varba peale kylma vett. Kohe tuli ka Ainhoa baarist róóvitud j22ga. Valus oli! Nii ma siis veetsingi terve óó tantsides ja iga 10 minuti tagant wc-sse kraanikausi juurde joostes, kus mu kallid j22kuubikud mind ootasid. Aga pidu oli v2ga 2ge j2llegi. J2rkal p2eval mul muidugi varvas valutas, kohutavalt. K6ndida v2ga h2sti e saanud, aga 6htul oli botellonile ikka tarvis minna. Enne Anna juures syyes ja soojendust tehes, istusin mina j2llegi oma j22tykikesega ja p2rast lonkasin randa. Vahepeal, kui enam ei j6udnud, tassis mind keegi poistest seljas ja vahepeal isegi Anna :) sest jooma oli ju vaja minna ometigi :P
Siis tuli laup2ev ja romería. Romería on kanaaridele v2ga iseloomulik pidu. Seekord toimus see Galdaris ja oli v2ga 2ge. K6ik inimesed, kordan, k6ik, olid rahvariietes, tantsisid, j6id, naersid. Muljetavaldav. T2iesti. Öösel (opaaaa, m aleidsin ö-täpid praegast!!!!) tagasi Las Palmasesse j6udnud, laksime k6igepealt Anna juurde kiisut söötma ja siis Auditoriosse. Oi, kuidas mulle meeldib seal Anna ja poiste korteris! K6ik on nii nummid seal ja Arehucas Oro on juba ka nii suureks kasvanud, silmad peas ja puha :)
Eile oli sadamas Queen Victoria ja loomulikult oli mul vaja seda vaatama minna. Mu kallis kallis itaallane Enrico tuli kaasa ja nii me siis hulkusime seal sadamas u 3 tundi ringi. 6htul tulid meile yheks ööks Ainhoa ema ja ta poiss ning t2nu sellele sai me korter niiiii puhtaks nagu ta juba ammu pole olnud :P
Öösel, kui ma oma paisinud varbalt sideme eemaldasin, oli tal ikka v2ga jube n2gu peas ja Ainhoa ytles, et nyyd kohe l2hme urgenciasse. Mul hakkas juba ka hirmus selle varbakese p2rast ja nii me l2ksimegi. Tehti x-ray pilti ja puha. Luu katiki ei olnud ja nii nad ytlesidki, et pane j22d peale ja v6ta ibuprofeni...ee, mitte midagi, mida ma siiani juba teinud ei oleks eksole :P
Tegin endale lubaduse t2na lennukipiletid 2ra osta. pfff. natuke hiljem tegelen sellega.

Walking gets too boring when you learn how to fly

Jälle öö ja jälle ma istun siin oma laias ja mugavas voodis ja ei maga üldse. Täiesti nokturnseks olen hakanud viimasel ajal...ja noh, tänu sellele on hommikud muidugi kolm korda raskemad kui nad varem olid.
Eelmisel esmaspäeval, kui olin Mariga paar tundi fonoloogiat õppinud, läksin Anna juurde. David oli töö juurest leidnud väikese kassipoja, kelle ema hüljanud oli...selline maksimum päeva või paari vanune...pigem rott kui kass, silmad kinni. Punane. Elunummi. Nimeks sai Arehucas Oro Karaaride kuulsaima ja parima (loe: odavaima) rummibrändi järgi. Ja nüüd on ta juba nädal aega elanud neil. Toidavad teda lutipudelist vaheldumisi. Ja no loomulikult üritavad poisid temast kasvatada Erasmuse korteri väärilist kassi, õpetavad suitsetama ja üritavad täis joota, tahavad talle jalgpalli ja surfamist õpetada :P õnneks on Anna ja Davidi ta siiani kõigest sellest päästa suutnud.
Aga sel samal esmaspäeva õhtul vaatasime Anna, Francesco, Enrico ja Fabioga filmi, elumõnna oli pehmete itaalia poiste vahel, hahahaha
Kolmapäeval oli ühe ägeda prantsuse tüdruku Sandrine sünna ehk siis järjekordne Alcaravanerase botellon, pärast muidugi kolmapäevane kohustuslik Heineken.
Edasi läks nädal nagu ikka orbiidil kodu-kool-raamtukogu-c/Galileo (Anna ja poiste mansion). Reedel pärast suurejoonelist õhtusööki seal samas viimati mainitud kohas läksime Auditoriosse ja tantsisime palju palju. Järgmisel õhtul, laupäeval, tegime Annaga kahekesi omale toidujääkidest veel 2 hiigelkausitäit salatit, millest ühe kahepeale ära suutsime süüa. Siis tuli Cigdem, käisime Camaleonis ja jällegi Auditoriosse. Ööseks jäin Anna juurde, sest ta elab lähemal ja tal oli kapis veel terve kauss salatit, mis on peolt naastes oiiii, kui hea öösel süüa :) Kui me lõuan ajal ärkasime, tegime kaneeliga pannkooke, sõime neid maasikamoosi, mee ja shokolaadiga, kuulasime biitleid ja elu oli täiesti lill. Õhtul oli mul jällegi Mariga fonoloogia-sessioon. Ufff, väga halb, aga üha enam hakkab mulle tunduma, et see keeleteadus ikka ei ole minu jaoks...hea, et nüüd 3. aasta lõpus :P
Täna hommikul läksin jällegi kooli, et leida, et tund jäi ära...no fain. Istusin siis mõned tunnid raamatukogus ja püüdsin kasulik olla. Õhtul käisin leedu kuti Andriuse ja kanaarlase Yariloga õlledel, sest Andrius läheb homme koju Leetu tagasi. Käisime ühes vesipiibukohas, jõime õlut, jutustasime ja piibutasime. Mõnna oli...ja koht oli ka häästi nummi, Buddha kujusid ja viirukit kõik kohad täis :) Aga hüvastijätud mulle ei meeldi...esimest korda kogesin sellist arvatavasi-kogu-eluks-või-vähemalt-väga-pikaks-ja-teadmata-ajaks-hüvastijätmist Rootsis keelelaagris ja oi, kui kohutav see oli...nüüd olen natuke juba harjunud, aga ikkagi on kurb, eriti kui mõelda, et kohe-kohe on selliseid veel oi kui palju tulemas.
Lennupiletite otsingumootorite vastu on mul tõsine allergia...kurk muutib kuivaks, ajab köhima, silmad tõmbuvad kissi, käed hakkavad värisema, süda tõmbub kokku...ja nii ma peangi jälle bookinghouse’i või spanairi koduka kinni panema ja mõned õndsad sekundid veetma oma ideaalses maailmas, kus ma kunagi siit saarelt ära minema ei peagi.

Se quedó domida y no apagó la vela

Mäletan, et alguses, kui saarele tulin, siis ei suutnud ma ära imestada neid hiiglaslike koguseid liiva, mis ma toast, kotist, linade vahelt, kõrvadest ja nabast pidevalt leidsin. Liivaga olen nüüd täiesti harjunud, ta vaikiv kohalolek on mulle isegi päris armsaks saanud. Vaikselt hakkan nüüd isegi selle Itaalia pideva ja igal pool kohalolekuga harjuma. Pizza on ju hea, pasta ka, tiramisust ei hakka rääkimagi; sealt pärit muusikaga on mul siisani nats bobleeme („Lasciatemi cantare con la chitarra in mano.Lasciatemi cantare una canzone piano piano. Lasciatemi cantar perche' ne sono fiero. Sono un italiano, un italiano vero.“, Sorry, Toto, aga no kamooon, kesse kirjutab laulule sellised sõnad!? :D ), aga paljud siinsed itaallased on mulle südamevahele pugenud küll :) Viimasel ajal elangi ju põhimõtteliselt kohalikus Little Italy’s ja pean tunnistama, et mu varasem itaallase-stereotüüp ja äraootav suhtumine neisse on suht kadunud. Nad on tõesti inimesed nagu kõik teised ja neid on igasuguseid. Amen.
Eelmisel nädalavahetusel käisin reedel ühe türgi tüdruku Cigdemiga Auditorios ja laupäeval jällegi One Love klubis kahe rumeenia? tüdruku ärasaatmispeol.

Pühapäeva plaanisin mööda saata niisama vegeteeriges, süües ja nädalavahetusest taastudes, aga...kella kahe ajal ütles mulle Enrico, et nad plaanivad väikest saaretuuri nii u poole tunni pärast ja et autos on üks koht vaba. No egas midagi, ujukad kotti ja minek! Nii ma siis veetsingi ülejäänud päeva ühes väikese FIATis koos 4 itaalia kutiga mööda saart veeredes. Enrico – hästi nummi ja ägeda huumorimeelega noormees, kes on minust täpselt 2 päeva vanem, tema korterikaaslane Francesco, kes on selline pika patsiga õigust õppiv südamlik tüüp, hahahaha, ja just paar päeva tagasi lõi ta oma emaga telefonis rääkides ja ta peale vihastades vastu tugitooli käsipuud omal käeluu katki :P (nojah, vb nad on jah nats tulisemad oma tegemistes). Temal oli veel külas üks sõber Itaaliast, Edoardo, kes õpib 4. kursusel arstiks ja oli ka selline hästi vaffa. Neljas poiss oli Mattia, kes on pikk ja ilus ja lokkidega ja kui ta sulle naeratades oma heledate silmadega otsa vaatab, siis on selline otsekohepikalikukkumistunne küll :P Kõigepealt peatusime ühes mereäärses külakeses lennujaama lähedal – Tufia. Huvitav linn eriti just selle tõttu, et elekter saabus sellese kohta ei varem ega hiljem kui 1997. aasta maikuus. Jep, elan jah maailmalõpus :P Seal ronisime mereääresetel kaljudel,

mõned olid päris sellised seina moodi kaljud kah ja hirm tuli vaikselt peale. Just siis kui ma arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, otsustas Edoardo, et tema peab nüüd otsekohe ühe u 8 m kõrguse kalju otsast vette hüppama....väääga õudne oli teda vaadata seda tegemas, sest ega ju keegi ei teadnud, mis seal põhjas peale krabide veel on. Aga ellu ta jäi ja lõpuks tegime me kõik selle hüppe ära :)

Edasi käisime Maspalomase liivadüünides ja ühes hästi nummis linnas - Gran canaria Veneetsias - Puerto de Mogán. Sinna jõudsime juba pimedas, jalutasime natuke ringi ja hakkasime tagasi sõitma.

Las Palmasesse jõudnud läksime Enrico ja Francesco korteisse sööma. Pasta oli väga hea, ja oi, kuidas ma olen juba täiesti ärahellitatud päris itaallaste tehtud itaalia toiduga :)
Koju jõudsin päris hilja ja hommikul kooli ajaks ennast püsti ajada ma ei suutnud. Pärastlõunal tuli Anna minu juurde, tegime süüa ja gazpachot, mis on väga hispaaniapärane külmsupp peamiselt tomatitest ja paprikast. Meie oma tuli välja küll väga maitsev, aga täiesti oksevärvi. Autentne okse nägu oli sellel möksil peas. Aga Annaga on alati nii vaffa, ta on täiesti superlux!

Edasi läks see nädal tavalises rütmis – hommikul koolis, pärastlõunal rannas või niisama kodus lebotades ja õhtul kuskil baaris või tantsupeol :P

Mina, Cidgem ja Anna.
Eile oli jällegi pidu selles mahajäetud korteris Anna korteri all. Tähistati Bugsy – mängujänese, kes nende korteris elab – sünnipäeva. Bugsy nägi väga pidulik välja, poisid olid ta suurde sinisesse ujumisrõngasse istuma pannud, kaenlas liiter porgandimahla ja külaliste toodud porgandid. Pidu ise oli ka äge – hea muusika ja õhkkonnaga.
Eile käisin Alesiaga rannas ja täna koolis. Praegu ootan üht sõbrannat endale külla, et temaga koos fonoloogiat õppima hakata...eksamid on nii lähedal...suvi on nii lähedal...Eestisse tagasitulek on nii lähedal...iga pilk kalendrisse ajab mu ahastusse. Väike kodu- ja normaalse elu igatsus on peal ju küll, aga minna ei taha. Ei! Juba näen, kuidas ma Eestis kõike seda igatsema hakkan. Alguses tuli siin paljude asjadega harjuda ja oli raske, aga arvan, et kodus tagasiharjumine saab veel raskem olema. Aga noh, u poolteist kuud ma seal põhjas oma nägu veel ei näita ju kah! :P

se pusieron hasta el culo de bailar reggae en la playa

Nädal. Juba nädal möödas sellest, kui mu Nora mu jättis :P Sel samal õhtul käisime Anna ja ta korterikaaslastega väljas. Klubis One Love, kus oli üks reggae pidu. Klubi ise asus mingis keldris linna teises otsas. Galileo tänavalt, kus Anna ja poiste resident asub, läksime kluppi Sebastieni autoga, mida esiteks juba keegi peale tema käima ei saa (jaaa, me oleme proovinud seda lükata küll ja küll, aga kui Sebat pole, auto ei tööta; küljepeegel kukkus ka küljest ära kord ühe proovimise peale :D), teiseks ei tööta tal ilmselt kojamehed, sest esiaken on konstantselt sitane ja tekitab tee jälgimisel kergemaid probleeme. Mmm, ja siis muidugi Sebastieni sõidustiil...kiiiiiiresti, järsud manöövrid...ja no kõik see pluss Las Palmase täiesti napakas liikluskorraldus viis selleni, et vahepeal käisime ära klubist veelkord teisel pool linna paari km kaugusel asuvas Arucases. Sinna olime me oma öiste tuuritamistega kogemata varem ka sattunud, viimati Maspalomasest karnevalilt tulles ja mu kodu otsides. Kohale me sinna keldrisse aga lõpuks ikka jõudsime ja päris tore oli, tantsida sai palju ja vahepeal varastasime Annaga baariletilt ühe pudeli õlut ka, kokkuhoid on ostujõud! Aga Seba on hästi äge prantsuse tüüp. Esmapilgul tundub nagu ta oleks kogu aeg täis, aga tegelt on ta vist pigem selline, hmmm...kunstnik. Teeb, ehitab ja kaunistab igast asju ja asjakesi ja naja saab ka temaga hästi-hästi teha. Itaallase Saverioga kasvatavad nad oma terrassil „taimekesi“ ka muidugi ;) Yo tengo una flor, la tengo que cuidar y cuando sea grande me la voy a fumar...
Reede, magasin-lebotasin terve päeva oma elumõnnas voodis (ja ma ei kujuta seda ette, et see elumõnna on, Nora ka ütles, et ta saab täiesti aru, miks ma siin päevad otsa passisisteerin, siin on lihtsalt niiii hea olla!!!). Olin ühe itaallasest „põllumehe“ peale väga kuri ja õhtupoole tegin suure maandamis-jalutuskäigu Minillas ja Las Canterasel. Õhtul tuli Anna siia, vaatasime filmi, sõime popcorni ja jõime õlut. Et reede õhtu ja miks me pidus ei olnud??! SEST järgmisel päeval oli AEGEE korraldatud Erasmuse asadero ehk siis grillpidu. Hommikul 11-ajal sõitsime välja, linnast mõnekümne km kaugusele, meid oli 4 bussitäit!! Igal juhul palju rahvast, palju pidu ja palju alkoholi. Püüdsime küll ilusti, aga läks nii nagu alati. Ehk siis „täiesti purjus vol mingi väga suur arv“. Kui õhtul linna tagasi jõudsime, olid kõik veel täis ja veetsime tükk aega rannas ka. Päeva tagajärg – sinised ja katkised põlved ja üks pisut katkine itaalia südake...
Itaalia on üldse igal pool, ta eest pole võimalik pääseda. Directamente! Esiteks on siin itaallasi, eriti just itaalia kutte metsikult palju. Teiseks olen ma täielik tiramisu sõltlane viimasel ajal, ainult seda sööks kogu aeg. Kolmandaks on mu põhiline soolane toit kõikvõimalik pasta ja siis veel see ka, et tõmbasin endale just „La dolce vita“ filmi, mida mul on kavas mingi päev vaadata ka siis. Dove fuggi? In Itaaaaalia!
Pähapäev oli jällegi voodipäev ja esmaspäeval käisin hommikul koolis, pärast Anna ja Fabioga rannas. Fabio on ka itaallane, aga üks nendest hästi lahedatest. Ma pidin püksi laskma, kui ta terve aja kogu ranna naisi ja nende (kunst)rindu kommenteeris :D
Teisipäeva hommikul jällegi koolis. Pärast koristain oma toa ära, täitsa säravaks ja pärast läksin jällegi Anna ja Davidiga randa. David on ka üks tema korterikaaslastest, kellega mulle meedib hängida, sest tal on madridi aktsent. Aina kuulaks ja kuulaks. Kui need madridlaste hääldatud s-häälikud söödavad oleks, ma sööks nad ära. Ausõna. Koos tiramisuga. Pärast käisime Annaga talle uusi bikiine shoppamas ja õhtul tegime nende juures suure söögi, sõime, jõime ja öösel läksime Alcaravanerase randa botellonile.
Koju jõudisn sealt suht vara, neljast juba magama ja hommikul üheksasesse loengusse. Uni oli. Kodus magasin nats, siis jällegi randa, Anna ja Caniga. Hmm, jep jep, iga päev ikka erinev poiss kaasas, nagu elu kõib :P Can on ta Saksamaal üles kasvanud türklasest korterikaaslane, kes vahetevahel päris tihti endast liiga palju arvab. Aga oli ju kolmapäev, niiet õhtul jällegi Anna juurde ja sealt Camaleoni ja Heinekeni. Tantsisime hästi palju ja vaffa oli. Mul oli plaanis täna kooli ka minna....aga ma ei läinud. Läksime hoopis randa, Annaga kahekesi, ilma ühegi poisita. Magasime seal tükk aega, aga tuul läks tugevaks ja siis tuterdasime Anna katusele terrassile. Seal oli hea, päike paistis peale ja tuult polnud, nurrrrrrrrrrr. Täna vaatasin veel üht Jane Eyre’i väga halba ekraniseeringut. Kõik äge oli välja jäetud ja see , mis oli, oli halvasti tehtud. Urrr. :P
Jep, selline detailne nädalakirjeldus siis seekord. Ma nüüd lähen ja panen ennast rannas tagumikuni reggae’t tantsima :)

Zuumi nudi!

Viimane kord kirjutasin 18. märtsil. Pärast seda oli paar botelloni, kus ma kohtusin päris huvitavate inimestega. Eelkõige jäi meelde üks itaallane. Laupäeval käisime ühe autotäiega lõunas karnevalil ja siis olin siin niisama natukene armunud või nii.
Täpselt 2 nädalat tagasi saabusid mu tillid mu saarele. Kui mul oli plaanis sellel nädalal enne neljapäeva, st enne nende saabumist mitte välja minna, siis selle plaani lugesin lõppenuks juba tesipäeva õhtul, kui peale üksildast filmivaatamist ja poolt pudelit veini Anna väga pealekäivalt mind Camaleoni kutsus :P Anna – ma sain temaga natuke tuttavaks juba septembris, ku algas see mõttetu hispaania keele kursus, aga ta tundus mulle juba veider tüdruk. Jaanuaris sain temaga rohkem tuttavaks ja praegu on ta mul siin parim!! Hingest hipi ja naerab kogu aeg. Elunummi naine igal juhul. No ja siis käisime Camaleonis ja pärast rannas, kus poisid jalkat mängisid ja me niisama istusime...meeldivad sellised mõnsad õhtud :)
Aga siis saabus neljapäev, 25. märts. Hommikul käisin koolis. Kaks loengut oli ja need venisid lihtsalt kohutavalt!! Pärast neid seadsin sammud San Telmo poole, kust pärast pisukest ootamist need kauaoodatud tillid lennujaama bussi pealt kätte saingi. Saabusid Krissu, Liis ja Nora. Sõime, lebotasime rannas ja õhtul läksime Camaleoni, pärast linna peale niisama. Helen oli kohutavalt purjus! Ja vabandab veel kord tillide ees selle õhtu pärast :P

Järka päev rannas ja õhtul käisime teises linna otsas ühe kohalikupoisi Yarilo juures peol. Seal oli hästi palju kohalikke ja päris lõbus oli. Hiljem läksime veel Paraninfosse, kus tantsisime veel mitu tundi.
Laupäeval sõitsime bussiga lõunasse – Maspalomasesse. Seal päevteerisime muru peal, sest nagu Maspalomases alati, lendas rannas kohutavalt palju liiva. Õhtupoole, kui tuul vaiksemaks jäi, siis ronisime korraks düünidele ka. Ühe düüni otsast nägime päris mitut nudisti ja neid sel pildistades sündiski selle reisi põhilause: „Zuumi nudi!“ Õhtul istusime kodus ja vaatasime filmikest.
Pühapäeva veetsime siin samas Las Palmases Las Canterase rannas ja õhtul läksime Kärdi ja Liivia juurde, kellel olid veel külas Liivia poiss Martin ja tema õde Kadri. 8 eestlast ühes Gran Canaria korteris. Vahva õhtu oli, sest vuntsid, okei, aga vest ei ole seksikas.

Esamapäev oli Liisi ja Krissu viimane päev siin ja siis käisime ka hommiul rannas, nats poodides ja vanalinnas tuiamas.
Teisipäeva hommikul vara saatsime Krissu ja Liisi minema ja paari tunni pärast saabus Andi – Nora Barcelona ungarlannast korterikaaslane. Selle päeva vedelesime jällegi rannas ja õhtul kodus.
Järkal päeval sõitsime saare põhjaosas asuvasse Galdarisse. Seal otsisme kuulsat guanchede maalingutega koobast, leidsime, aga sisse ei läinud, sest selle eest küsiti raha :P Edasi hääletasime Agaetesse, mis on u 9 km kaugusel Galdarist. Meid võtsid peale mingid 2 keskealist kanaaride ossi ja viisid otse sinna, kuhu meil plaanis oli minna – Dedo de Diosi juurde. Dedo de Dios on üks kalju, mis kunagi oli sellise suurs sõrme kujuline, aga u 5 aastat tagasi suure tormiga lõi üks laine selle puruks. Tappis vist isegi paar inimest ära.

Tagasi hääletasime kah ja seekord korjas meid peale u 70-aastane mees, kellega rääkisime hästi palju igast huvitavatest Kanaaridega seotud asjadest. Kuna oli kolmapäev, siis õhtul läksime soojenduseks Camaleoni ja pärast Heinekeni. Andi õpib fotograafiat ja tal on hästi suur kaamera ja sel õhtul tegime hääästi palju pilte. Heinekenis arvasid paljud, et Nora on seal ametik fotograaf :) igatahes sellest õhtust on palju pilte inimestest, keda me ei tunne. Tantsisime palju palju!!
Neljapäev oli rahulik, käisime korra Alal külas ja siis jaluteerisime Veguetas, õhtul vaatasime kodus filmi. Reedel hääletasime lõunasse. Sinna saime päris hästi ja noh, tagasi kah peaaegu...sest Vecindarios, mis on Las Palmasest u 30 km kaugusel, läks juba pimedaks ja meie seal kiirtee ääres kolmekesi, külm ja õnnetu. Lõpuks korjas meid peale üks kohalik poiss ja viis meid täiest koju ukse ette. Nii nummi. Nora oli laip ja jäi magama, me Andiga käisime veel Camaleonis ja Paraninfos ka ära.
Järgimine päev, laupäev, möödus kodus vegeteerides. Sõime, hängisime vaheldumisi feissaris jne. Tegime Kirju koera koogikesi kah, sest õhtul läksime sünnale. Minu oli sinna kutsunud üks sünnipäevalaps itaallane Saverio, aga tegelt tähistati seal lausa 4 inimese sünnat korraga. Aga pidu oli äge. See toimus Saverio korteri (kus elavad veel mu kallis Anna, madridlane David, türklane Can ja prantslane Sebastien) all ühes mahajäetud korteris, mille poisid olid päeval ära koristanud ja väga ilusaks teinud. Tulukesed ja küünlad igal pool. Olin seal korteris kunagi enne ka käinud ja päris kole oli see siis, aga seekord oli see nagu mingi teine koht. Rahvast oli ka väga palju. Kõik olid kohal, isegi inimesed, keda poleks oodanud ;)

Pühapäev möödus rannas, esmaspäeval käisime hommikul koolis. Vedasin Nora ja Andi kah tundi :) pärast läksime sadamasse Andit Tenerife laevale panema ja siis Norakesega koju. Õhtul oli jälegi filmiõhtu meil.
Teisipäevoli üks huvitav päev. Otsast lõpuni. Hommikul läksime bussiga Teldesse, mis on linnake u 15 km Las Palmasest lõuna poole. Seal hakkasime hääletama Playa del Inglesi poole. Seisime seal tee ääres päris kaua, aga lõpuks korjas üks kutt meid peale. Peaaegu kohalik, aga sündinud Galicias. Ta töötab ühe itaalia restoranis Playa de Inglesis ja enne randa minekut, viis ta meid sinna ja pakkus õlut. Siis viis meid randa, hiljem tuli vaatama, et kuidas meil seal läheb. Õhtupoole tõi meile pitsa ja 2 õlut veel ja viis meid hääletamiseks väga heasse kohta, kus meid ka peaaegu kohe 2 stjuuarditest geid peale korjasid ja Las Palmasesse koju viisid. Õhtul läksime Camaleoni, sealt randa ja pärast mingi mehhiko tüdruku korterisse. Mina olin loomuikult jällegi liiiiiiga täis ja mul hakkas halb. Wc-s kaklesin wc-potiga. Ta võitis ja kui ma nägin, et mul pool nägu verine on, otsustain, et on viimane aeg koju minna. Nora oli nats aega tagasi ees läinud.
Eile lebotasime taaskord päev otsa rannas ja mängisime lolli. Lõpetasime ElMayonesa suvehiti sõnade kirjutamise ja varsti peaks see laul siis vist valmima ka.
Täna varahommikul läks Nora minema. Täiesti kurb. 2 nädalat oli mul siin kogu aeg nii palju rahvast ja nüüd jälle üksi. Vaatan peeglisse ja iga kord vaatab mulle silmade vahelt nina pealt vastu mu joodikupitser – u poole sentimeetrine punane arm.
Aga nüüd lähen hoopis Annaga randa. Ja itaallased on ikka kõik itaallased, selle sõna kõige halvemas tähenduses :P
Ma olen Eesti selle suve hiiiiiitt! Oookooouuuoooo!

Streets on fire, try other avenues

Pärast Tenekat olen päris rahulikult elanud, koolis käinud, filme vaadanud ja isegi õppinud :D
Ma vist juba korra siin mainisin ka, kui palju mulle mu voodi meeldib. No igal juhul täiega meeldib, eriti siin suure padja peal lebada, midagi lugeda või filme passisteerida. Kurb tagajärg on aga see, et mul hakkab juba selg haigeks jääma sellest lebotamisest...õnneks on siin füsioteraapia praktikante võtta, kes massaaži teevad, kui suur häda käes.
Eredamad hetked siis on olnud...esiteks, eelmisel reedel oli ühe leedu poisi Andriuse sünnipäev. Ta elab täiesti teises linna otsas ja sinna jõudmine oli paras seiklus, aga kohale ma jõudsin ja päris vaffa oli. Hiljem käisime veel Auditorios ja laupäeval oli mul muidugi pohmapäev siis.
Aga pühapäeval!!!!!!!!!!!!! Üks itaalia tüdruk Giulia korraldas oma ärasaatmispeo üüritud laeva peal. Laev väljus lõunast Puerto Rico sadamast ja siis sõitsime mööda lõunarannikut. Sõime, jõime, võtsime päikest, taaaaantsisime – puidust laevalael paljajalu, no tiene precio! Vahepeal jäime ankrusse ja siis said kõik üle ääre helesinisesse vette hüpata ja pärast mööda redelit laevale tagasi ronida. See oli lihtsalt megaäge pidu! Üks parimatest, kus käinud olen vist üldse!! Selline oli see laevuke siis:

Kui ma õhtul koju jõudsin, oli „Liigutage peput“ video valmis saanud. Einoh, eluimelik on ennast vaadata niimoodi, aga üldiselt on see video päris änka mumeelest. Palju liikumist ja muidugi Nico igiägedad näoilmed :) eriti seal tomatipõllul.
Teisipäeval peale kooli oli meil Alaga mõlemal jube igav ja kuna siin linnas peale joomise, söömise ja rannaskäimise midagi muud teha ei ole...siis ma läksin tema juurde ja sõime churrosid shokolaadiga, mmmmm väike vei ka muidgi käis sinna juurde. Mõnna on istuda seal Ala korteri verandal ja merd ja laevu vaadata. Pärast läksin ühe saksa tüdruku Anna juurde napsu võtma, kust suundusime öösel Alcaravanerase randa botellonile. See oli jällegi Giulia ärasaatmine, seekord lõplikult, sest järkal päeval ta lendas tõesti minema. Aga pidu oli väääga äge. Kõikseemees:

Nojaa eile käisime Alesiaga rannas ja tegime süüa ja õhtul jällegi Anna juures, või noh siis juba tegelt nende kõigi juures, kes seal elavad – üks sakslane-türklane ja üks itaallane ja üks hispaanlane ja üks prantslane, keda kodus ei olnud. Saverio, itaallane, tegi pastat ja kala ja vääääääääääääga hea oli. Pärast käisime veel Pinocchio kohvikus jätat söömas ja pärast pikka jautuskäiku Las Canterasel jõudsin läbivässuna lõpuks ühe paiku koju. Hommikul läksin isegi kooli, aga loomulikult jäi tund ära. Ootasin siis raamatukogus tund aega järkat loengut ja kui oodatud sain, siis kujutlesin, kuidas ma jälle seal poolteist tundi fonoloogia käes piinleksin ja tundi minemise asemel tulin hoopis koju. Aga siiski olin tubli ja luesin terve päeva kooliasju.
Vot selline suht rahulik eluke mul siin praegu...kogun patareisid selleks, mis alates järkast neljapäevast juhtuma hakkab, kui mu tillid in corpore kohale jõuavad saarele! :)