Eelmisel nädalavahetusel käisin reedel ühe türgi tüdruku Cigdemiga Auditorios ja laupäeval jällegi One Love klubis kahe rumeenia? tüdruku ärasaatmispeol.
Pühapäeva plaanisin mööda saata niisama vegeteeriges, süües ja nädalavahetusest taastudes, aga...kella kahe ajal ütles mulle Enrico, et nad plaanivad väikest saaretuuri nii u poole tunni pärast ja et autos on üks koht vaba. No egas midagi, ujukad kotti ja minek! Nii ma siis veetsingi ülejäänud päeva ühes väikese FIATis koos 4 itaalia kutiga mööda saart veeredes. Enrico – hästi nummi ja ägeda huumorimeelega noormees, kes on minust täpselt 2 päeva vanem, tema korterikaaslane Francesco, kes on selline pika patsiga õigust õppiv südamlik tüüp, hahahaha, ja just paar päeva tagasi lõi ta oma emaga telefonis rääkides ja ta peale vihastades vastu tugitooli käsipuud omal käeluu katki :P (nojah, vb nad on jah nats tulisemad oma tegemistes). Temal oli veel külas üks sõber Itaaliast, Edoardo, kes õpib 4. kursusel arstiks ja oli ka selline hästi vaffa. Neljas poiss oli Mattia, kes on pikk ja ilus ja lokkidega ja kui ta sulle naeratades oma heledate silmadega otsa vaatab, siis on selline otsekohepikalikukkumistunne küll :P Kõigepealt peatusime ühes mereäärses külakeses lennujaama lähedal – Tufia. Huvitav linn eriti just selle tõttu, et elekter saabus sellese kohta ei varem ega hiljem kui 1997. aasta maikuus. Jep, elan jah maailmalõpus :P Seal ronisime mereääresetel kaljudel,
mõned olid päris sellised seina moodi kaljud kah ja hirm tuli vaikselt peale. Just siis kui ma arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, otsustas Edoardo, et tema peab nüüd otsekohe ühe u 8 m kõrguse kalju otsast vette hüppama....väääga õudne oli teda vaadata seda tegemas, sest ega ju keegi ei teadnud, mis seal põhjas peale krabide veel on. Aga ellu ta jäi ja lõpuks tegime me kõik selle hüppe ära :)
Edasi käisime Maspalomase liivadüünides ja ühes hästi nummis linnas - Gran canaria Veneetsias - Puerto de Mogán. Sinna jõudsime juba pimedas, jalutasime natuke ringi ja hakkasime tagasi sõitma.
Las Palmasesse jõudnud läksime Enrico ja Francesco korteisse sööma. Pasta oli väga hea, ja oi, kuidas ma olen juba täiesti ärahellitatud päris itaallaste tehtud itaalia toiduga :)
Koju jõudsin päris hilja ja hommikul kooli ajaks ennast püsti ajada ma ei suutnud. Pärastlõunal tuli Anna minu juurde, tegime süüa ja gazpachot, mis on väga hispaaniapärane külmsupp peamiselt tomatitest ja paprikast. Meie oma tuli välja küll väga maitsev, aga täiesti oksevärvi. Autentne okse nägu oli sellel möksil peas. Aga Annaga on alati nii vaffa, ta on täiesti superlux!
Edasi läks see nädal tavalises rütmis – hommikul koolis, pärastlõunal rannas või niisama kodus lebotades ja õhtul kuskil baaris või tantsupeol :P
Mina, Cidgem ja Anna.
Eile oli jällegi pidu selles mahajäetud korteris Anna korteri all. Tähistati Bugsy – mängujänese, kes nende korteris elab – sünnipäeva. Bugsy nägi väga pidulik välja, poisid olid ta suurde sinisesse ujumisrõngasse istuma pannud, kaenlas liiter porgandimahla ja külaliste toodud porgandid. Pidu ise oli ka äge – hea muusika ja õhkkonnaga.
Eile käisin Alesiaga rannas ja täna koolis. Praegu ootan üht sõbrannat endale külla, et temaga koos fonoloogiat õppima hakata...eksamid on nii lähedal...suvi on nii lähedal...Eestisse tagasitulek on nii lähedal...iga pilk kalendrisse ajab mu ahastusse. Väike kodu- ja normaalse elu igatsus on peal ju küll, aga minna ei taha. Ei! Juba näen, kuidas ma Eestis kõike seda igatsema hakkan. Alguses tuli siin paljude asjadega harjuda ja oli raske, aga arvan, et kodus tagasiharjumine saab veel raskem olema. Aga noh, u poolteist kuud ma seal põhjas oma nägu veel ei näita ju kah! :P
No hay comentarios:
Publicar un comentario