Walking gets too boring when you learn how to fly

Jälle öö ja jälle ma istun siin oma laias ja mugavas voodis ja ei maga üldse. Täiesti nokturnseks olen hakanud viimasel ajal...ja noh, tänu sellele on hommikud muidugi kolm korda raskemad kui nad varem olid.
Eelmisel esmaspäeval, kui olin Mariga paar tundi fonoloogiat õppinud, läksin Anna juurde. David oli töö juurest leidnud väikese kassipoja, kelle ema hüljanud oli...selline maksimum päeva või paari vanune...pigem rott kui kass, silmad kinni. Punane. Elunummi. Nimeks sai Arehucas Oro Karaaride kuulsaima ja parima (loe: odavaima) rummibrändi järgi. Ja nüüd on ta juba nädal aega elanud neil. Toidavad teda lutipudelist vaheldumisi. Ja no loomulikult üritavad poisid temast kasvatada Erasmuse korteri väärilist kassi, õpetavad suitsetama ja üritavad täis joota, tahavad talle jalgpalli ja surfamist õpetada :P õnneks on Anna ja Davidi ta siiani kõigest sellest päästa suutnud.
Aga sel samal esmaspäeva õhtul vaatasime Anna, Francesco, Enrico ja Fabioga filmi, elumõnna oli pehmete itaalia poiste vahel, hahahaha
Kolmapäeval oli ühe ägeda prantsuse tüdruku Sandrine sünna ehk siis järjekordne Alcaravanerase botellon, pärast muidugi kolmapäevane kohustuslik Heineken.
Edasi läks nädal nagu ikka orbiidil kodu-kool-raamtukogu-c/Galileo (Anna ja poiste mansion). Reedel pärast suurejoonelist õhtusööki seal samas viimati mainitud kohas läksime Auditoriosse ja tantsisime palju palju. Järgmisel õhtul, laupäeval, tegime Annaga kahekesi omale toidujääkidest veel 2 hiigelkausitäit salatit, millest ühe kahepeale ära suutsime süüa. Siis tuli Cigdem, käisime Camaleonis ja jällegi Auditoriosse. Ööseks jäin Anna juurde, sest ta elab lähemal ja tal oli kapis veel terve kauss salatit, mis on peolt naastes oiiii, kui hea öösel süüa :) Kui me lõuan ajal ärkasime, tegime kaneeliga pannkooke, sõime neid maasikamoosi, mee ja shokolaadiga, kuulasime biitleid ja elu oli täiesti lill. Õhtul oli mul jällegi Mariga fonoloogia-sessioon. Ufff, väga halb, aga üha enam hakkab mulle tunduma, et see keeleteadus ikka ei ole minu jaoks...hea, et nüüd 3. aasta lõpus :P
Täna hommikul läksin jällegi kooli, et leida, et tund jäi ära...no fain. Istusin siis mõned tunnid raamatukogus ja püüdsin kasulik olla. Õhtul käisin leedu kuti Andriuse ja kanaarlase Yariloga õlledel, sest Andrius läheb homme koju Leetu tagasi. Käisime ühes vesipiibukohas, jõime õlut, jutustasime ja piibutasime. Mõnna oli...ja koht oli ka häästi nummi, Buddha kujusid ja viirukit kõik kohad täis :) Aga hüvastijätud mulle ei meeldi...esimest korda kogesin sellist arvatavasi-kogu-eluks-või-vähemalt-väga-pikaks-ja-teadmata-ajaks-hüvastijätmist Rootsis keelelaagris ja oi, kui kohutav see oli...nüüd olen natuke juba harjunud, aga ikkagi on kurb, eriti kui mõelda, et kohe-kohe on selliseid veel oi kui palju tulemas.
Lennupiletite otsingumootorite vastu on mul tõsine allergia...kurk muutib kuivaks, ajab köhima, silmad tõmbuvad kissi, käed hakkavad värisema, süda tõmbub kokku...ja nii ma peangi jälle bookinghouse’i või spanairi koduka kinni panema ja mõned õndsad sekundid veetma oma ideaalses maailmas, kus ma kunagi siit saarelt ära minema ei peagi.