Streets on fire, try other avenues

Pärast Tenekat olen päris rahulikult elanud, koolis käinud, filme vaadanud ja isegi õppinud :D
Ma vist juba korra siin mainisin ka, kui palju mulle mu voodi meeldib. No igal juhul täiega meeldib, eriti siin suure padja peal lebada, midagi lugeda või filme passisteerida. Kurb tagajärg on aga see, et mul hakkab juba selg haigeks jääma sellest lebotamisest...õnneks on siin füsioteraapia praktikante võtta, kes massaaži teevad, kui suur häda käes.
Eredamad hetked siis on olnud...esiteks, eelmisel reedel oli ühe leedu poisi Andriuse sünnipäev. Ta elab täiesti teises linna otsas ja sinna jõudmine oli paras seiklus, aga kohale ma jõudsin ja päris vaffa oli. Hiljem käisime veel Auditorios ja laupäeval oli mul muidugi pohmapäev siis.
Aga pühapäeval!!!!!!!!!!!!! Üks itaalia tüdruk Giulia korraldas oma ärasaatmispeo üüritud laeva peal. Laev väljus lõunast Puerto Rico sadamast ja siis sõitsime mööda lõunarannikut. Sõime, jõime, võtsime päikest, taaaaantsisime – puidust laevalael paljajalu, no tiene precio! Vahepeal jäime ankrusse ja siis said kõik üle ääre helesinisesse vette hüpata ja pärast mööda redelit laevale tagasi ronida. See oli lihtsalt megaäge pidu! Üks parimatest, kus käinud olen vist üldse!! Selline oli see laevuke siis:

Kui ma õhtul koju jõudsin, oli „Liigutage peput“ video valmis saanud. Einoh, eluimelik on ennast vaadata niimoodi, aga üldiselt on see video päris änka mumeelest. Palju liikumist ja muidugi Nico igiägedad näoilmed :) eriti seal tomatipõllul.
Teisipäeval peale kooli oli meil Alaga mõlemal jube igav ja kuna siin linnas peale joomise, söömise ja rannaskäimise midagi muud teha ei ole...siis ma läksin tema juurde ja sõime churrosid shokolaadiga, mmmmm väike vei ka muidgi käis sinna juurde. Mõnna on istuda seal Ala korteri verandal ja merd ja laevu vaadata. Pärast läksin ühe saksa tüdruku Anna juurde napsu võtma, kust suundusime öösel Alcaravanerase randa botellonile. See oli jällegi Giulia ärasaatmine, seekord lõplikult, sest järkal päeval ta lendas tõesti minema. Aga pidu oli väääga äge. Kõikseemees:

Nojaa eile käisime Alesiaga rannas ja tegime süüa ja õhtul jällegi Anna juures, või noh siis juba tegelt nende kõigi juures, kes seal elavad – üks sakslane-türklane ja üks itaallane ja üks hispaanlane ja üks prantslane, keda kodus ei olnud. Saverio, itaallane, tegi pastat ja kala ja vääääääääääääga hea oli. Pärast käisime veel Pinocchio kohvikus jätat söömas ja pärast pikka jautuskäiku Las Canterasel jõudsin läbivässuna lõpuks ühe paiku koju. Hommikul läksin isegi kooli, aga loomulikult jäi tund ära. Ootasin siis raamatukogus tund aega järkat loengut ja kui oodatud sain, siis kujutlesin, kuidas ma jälle seal poolteist tundi fonoloogia käes piinleksin ja tundi minemise asemel tulin hoopis koju. Aga siiski olin tubli ja luesin terve päeva kooliasju.
Vot selline suht rahulik eluke mul siin praegu...kogun patareisid selleks, mis alates järkast neljapäevast juhtuma hakkab, kui mu tillid in corpore kohale jõuavad saarele! :)

Journey from A to B and back

„To catch a monster
We make a movie
Set the tempo
And cut and cut its brains out“

Tenerifel käidud! Reede hommikul ärkasin viiest, et Ainhoa soovitust järgides taksoga sadamasse sõita. Tal on ikka alati õigus, sest kui ma oma enda plaani kohaselt bussiga St Catalinasse ja sealt jala sadamasse oleks läinud, oleks ma selle laevani kõndima jäänudki. See sadam on nimelt pmt omaette linn linnas, ühesõnaga täiesti suur! Aga jaa, juba taksos tundsin seda täiesti ainulaadset sadamalõhna. Polnud ammu laevaga sõitnud ja ahhh, kuidas ma seda lõhna armastan ja kuidas ma seda igatsenud olin! Käin küll pidevalt linnasadamas kruiisikaid piiderdamas, aga kui ise laevale hakkad minema, siis on sellel veel palju erilisem, selline ootusärevust täis lõhn. Pardale jõudsin u pool tundi enne väljumist, täpselt päikesetõusu ajaks. Täiesti ilus oli, kui see suur särav kera ennast umbes minuti ajaga merest välja ajas. Uskumatu! Päikesetõusu ajal on kõik ikka nii teistmoodi, terve linn nägi nii armas, roosa ja rahulik välja. Samal ajal tuli sisse ka üks suur AIDA kruiisikas ja seda vaadates ja täiesti vaimustuses olles tõdesin, et laevad on ikka nii minu teema.
Sõit kestis nats alla kolme tunni ja oli päris mõnna, ainult et mul oli nats halb. Süüdistan seda hommikusöögiks söödud sinki, mis võis jah mul külmkapis juba nats liiga kaua istunud olla.
Niisiis, Santa Cruz de Tenerife. Algul sain u poolteist tundi oma ratastega kohvrit järgi vedades üksipäni linnapeal rännata. See linn on ikka hoopis teistsugune. Las Palmas de Gran Canarias on vanalinn ja poodide tsoon üks ühes, teine teises linna otsas, mis jätab vanalinna suhteliselt hüljatud ja kõledaks kohaks. Tenerife pealinn on aga hoopis teistsugune. Vanalinna tänavad olid rahvast täis ja päris hubane tunne oli seal. Lõpuks leidsin oma kallid staarikesed – Nora, Triinu ja loomulikult El Nico Mayonesa – bussijaamast üles ja suundusime teisele poole saart Punto de Hidalgosse, mis on eluarmas väikene külake teravatipuliste mägede ja ookeani vahel. Seadsime end Nico samuti argentiinlasest sõbra kahetoalises korteris sisse ja ülejäänud päeva ronisime rannas kividel ja lebotasime niisama samal ajal kui poisid surfasid. Mitte just väga lai diivan-voodi oli meil Nora ja Triinuga kolmepeale ja ega seal just väga palju ruumi ei olnud, aga me olime kõik nii vässud, et vahet polnud. Ja pealegi, see teema nende heade lammaste ja ühe laudaga, teate küll.
Järka päev oli laupäev – esimene võttepäev. FYI ignorantidele, et käimas oli video väntamine Nico superhitile „Liigutage peput“. Sel päeva filmisime külma, vihma ja tuult trotsides neljas erinevas kohas. Nagu tõelised profid oli meil kogu garderoob ja kõik vajalikud vahendid pidevalt kaasas. Õnneks olid minu kohvril rattad all. Aga Tenerife on ilus! Uuuuh, mäed meenutasid Machu Picchut, ookean oli helesinine ja väikestes looduslikes basseinikestes kaljude vahel ujusid läbipaistvas veel ringi värvilised kalad, sellised päris soojamaa omad. ¡Impresionante! De verdad. Viimane stseen filmiti keset mingit umbrohtu kasvanud põldu, mille me koduteel kogemata leidsime. Mis selle juures aga täiesti geniaalne oli, oli see, et see mainitud põld oli täis kirsstomateid! Nora ja Triinu korjasid siis koti neid täis ja hiljem tuli sellest imehea õhtusöök. Mitte et Nora muidugi ükskõik, millest midagi maitsvat kokku ei keeraks, eksole. Aga jaa, avamaa kirsstomatid veebruarikuus.
Pühapäev – teine võttepäev. Sel päeval oli päike väljas ja hommikul filmisime maja basseini äres ja sees basseinistseeni. Pärast veel kahes teises kohas. Aga jaaa, see video peab küll päris kipa tulema – nii palju värve, nii palju erinevaid võttekohti, nii palju liikumist! Vähemalt pool Nora ja Triinu kantud riietest olid minu kapist pärit niiet nüüd on nad mul igaveseks kinokunsti ajalukku jäädvustatud.
Õhtul tuli video purkisaamise puhul loomulikult pidu ka teha. Kõik nende seal samas külakeses elavad sõbrad tulid kokku. Üks neist tegi pitsasid, mis olid lihtsalt parimad! See valmistamisviis oli ka muidugi päris hea. Noormees tantsis parukas peas ja viskiklaas käes mööda kööki ringi, sõrkus taigent, lõikus seeni etc. Eks need pitsad tulid ka siis rõõmsad ja sellepärast nii maitsvad olidki. Kogu nende argentiinlastest sõpruskond elatab ennast tänavatel teatri vms tegemisega ja nad teenivad niimoodi rohkem kui nad mõne tavapärase tööga eales teeniksid. Kahel neist on maailma kõige armsam laps – Ciro – kellest tuleb kindlasti täiesti super inimene, sest ta on kogu aeg sellistest uskumatutest ja huvitatavatest inimestest, muusikast ja kunstist ümbritsetud.
Kui me saabusime, oli külmkapi peal 5 pudelit kanget alkoholi. Nora ja Triinu vaatsid neid kohe ja ütlesid, et selleks ajaks, kui me lahkume, on need kindlasti läinud sealt. Neil oli õigus. Viskit läks pidevalt nii hommikukohvi sisse kui ka niisama otse pudelist kõhtu. Sel õhtul tegime lõpu peale kogu alkoholile, mis selles korteris leidus. Peo käigus ilmus kuskilt välja hunnik parukaid, mis muidugi palju elevust tekitasid. Peale selle veel muid erinevaid karnevaliriideid. Lõpuks olid kõik ikka väääga purjus. Hahahaha, ja sellel õhtupoolikul oli meile saabunud ka üks soome neiu CouchSurfingust. Ta oli ikka totaalselt teemast väljas. Vaikne, rahulik ja imelik. Kogu selle möllu ja hullude inimeste keskel pidi ta end küll väga kehvasti tundma. Kardan, et see vaene naine enam kunagi CS kaudu omale öömaja ei otsi. Olgu tal tore seal La Palma saarel RainbowMeetingul, kuhu ta järkal hommikul suundus :D
Aga see korter, kus me ööbisime oli ka muidugi teema omaette. Ok, korter tegelt oli ju suht tavaline, aga see, mis sealt aknast paistis...elu on ikka ilus küll, kui rõdut päikeses sillerdavat ookeanit ja Teide vulkaani lumist tippu näed! Korteri elanik, C-ko, on ka omaette hullumeelne tegelinski. Ei jõua kõike kirja panna, aga hea näide tema mitte just tavalisuse piirides manööverdamisest on näiteks see, et ükspäev pani ta koos pükstega omale veel ka rebasesaba külge ja käis sellega siis päev otsa ringi. Kui keegi talt küsis, et mis värk sabaga on, siis vastas ta lihtsalt, et „Se me creció.“ („Kasvas mulle.“)
Esmaspäeva hommikul läksime bussile. Panime Triinu La Lagunas maha, et ta sealt lennuki peale saaks minna ja sõitsime ise Santa Cruzi. Taidlesime Nora ja Nicoga linna peal ringi. Sõime, jõime, jalutasime ja vahepeal kirjutasime ühe kiriku ees pargis istudes Nico ülejärgmisele eestikeelsele superhitile sõnad. Pool kaheksa õhtul läksin laevale, et tagasi koju Gran Canariale sõita. Hea reis oli. Pilte mul kahjuks pole, aga eks need varsti kuskile ilmuvad kah. Ei tea, millal video valmis saab, loodme, et käbeeeee!
Värise, Eesti!