„Hahahahahaahahhaahahahahaaaaaaaa!!!“

...see olin mina eile, kui Ainhoa esimest korda oma surfilauda proovis. Olin rannas liiva peal maas sõna otseses mõttes kõveras, sest nii naljkas oli :D Tegelikult pidi ju Oliver ka tulema ja teda alguses nats õpetama, aga ta pidi tööd tegema ja kuna Ainhoal on alati kõigega kiire, siis läksime kahekesi. Olli oli teda enne hoiatanud ka, et see pole hea päev alustamiseks, sest lained väga suured, eriti üksipäni eksole :P Aga läksime ikkagi. Nalja sai juba selle kostüümi selgaajamisega, sest see on väääga kitsas asi:

Ta läks:

Ja tuli tagasi:

sest ta pmt ei saanud esimesest lainest läbigi ja vesi ajas ta kogu aeg kaldale liiva sisse tagasi. No öelge, et te ei naeraks :D
Lõpuks tuli mingi surfipoiss (kes oli meid oma koduaknast näinud) meile seletama, et see koht on üldse surfamiseks halb ja no eriti algajale :P Nats aja pärast tuli meie juurde veel mingeid ta sõpru ja siis me seal kuulasime tarkade poiste juttu (kes arvatavasti sisemuses kõvasti naersid me üle :D) ja sõime mendariine.
Esmaspäeval käisime ühes rannas, kus ma enne käinud polnud. El Confital selle nimeks. Oliver tahtis surfata ja me lihtsalt majast välja saada. Juba randa saabumine oli äge, sest sinna viis mingi eriti halb tee, Ainhoa väike tumehall Polo sai päris mitu korda kõhu pihta lööke, sest see tee oli vast pigem traktorile mõeldud. Aga kohale jõudisme ja väga äge oli. Lained olid suuuuured ja ilusad, meri sinine

ja üle lahe nägi linna ka, isegi meie maja :)

Lõpuks Olli ikagi vette ei läinud, sest lained olid valed, nii ta ütles :P
Ja muidu, jätkame siin rõõmsasti usteta. Uuuh, ja nädalavahetusel tegime organismi puhastust. Ainhoa luges, et see aitab akne vastu ja siis me proovisime. Kolm päeva sõime ainult õunu ja jõime vett. Kõige hullem oli see, et Oliver ju ikkagi sõi normaalselt. Kokkas ja lõhnad levisid mööda maja, sõi ja naeris meie üle. Ja noh, õunad olid alguses head, aga nüüd ei taha neid enam tükk aega näha :P Kui me neid fruterias ostmas käisime, siis müüa oli väga uudishimulik ja tahtis vääga pealetükkivalt teada, mida me teeme kasti õuntega. Ikka tõsine Hispaania tunne tuli peale seal poes, Eestis poleks müüal sooja ega külma, mida sa pärast poes lahkumist teed nende õuntega.
No vot, täna jälle esimesse loengusse ei läinud, sest kell 9 on ikka liiiiga vara :P Ja no ega mul siin suurt midagi praegu enam rääkida pole, jään reedet ootama :)

Ayayayayayay

Ei, Anne, meil ei ole veel uksi :) ja vist veel niipea ei saa ka neid :P no lubatakse u 24. novembriks hetkel, aga ma ei tea enam, keda või kas uskuda :D Ühesõnaga, praegu jätkame veel kõõõike kõigiga jagades.
Edenenud on aga asjad kolmanda korterikaaslase koha pealt. Eelmisel kolmapäeval saabus Las Palmas de Gran Canariasse Ainhoa sakslasest ülemus Oliver. Kuna tal ei olnud kuskil olla siin ja meil tuba vaba, siis kolis praegu meile. Me mõlemad olime ainult tema häält kuulnud Skypes ja selle järgi arvasime, et ta on vähemalt 50 ja mingi hääästi tõsine lipsuga onu....eeeh, no mitte päris :D Juba eelmisel õhtul enne saabumist saatis ta Ainhoale endast pilti, et lennujaamas lihtsam oleks leida. Pildil oli mingi päikesepõlenud kuklapatsiga surfar. Me ei osanud eriti seisukohta võtta, aga peale jäi siiski arvamus, et ta kogemata saatis mingi vale pildi :P Aga järkal päeval ta siis jõudis, kaasas olid nii pats kui ka surfilauad :D Jaaa, ongi surfar. Igal hommikul poole kaheksast läheb randa, ühe laua ta juba lõhkus omal ära ja eile oleks peaaegu teisest ka ilma jäänud. Mingi hull maailmarändur on ka, praegu nt tuli siia Costa Ricalt. Ainhoaga tegelevad nad hetkel veepealkõndimis-pallide saareletoomisega ja meie usteta korterist on saanud peakontor. Vot midagi sellist hakkavad need pallid välja nägema:

Tahaks juba proovida nendega jalutada :) Praegu käib mingi hull inimeste intervjueerimine, et personali leida. Jaaaa, kontor on meil siin täiesti, aga lõbus on.
Nädalavahetusel oli siis WOMAD, millega mul eriti hästi just ei läinud. Selles suhtes, et ma ei jõudnud sinna väga kahjuks. Asi oli nii, et neljapäeval, kui see algas, õppisin ma päev otsa ühe soome neiu Mariga foneetikat ja õhtul olin nii väss, et ei vinnand liigutada. Võtsime siis plaani, et lähme reedel....AGA meil oli 6 pudelit veini.... ja 3 inimest ei peaks 6 pudelit veini korraga ära jooma!!! Me olime kõik täiesti purjus siin ja kuna ikkagi üks sakslane ka kambas oli, siis toimus meil siin elutoas väike techno-pidu, diskopalli meil veel pole (aga on plaanis kindlasti osta!!), kuid täiesti arvestatav kodupeokene oli küll. Ja siis tuli reede....kus Helenil oli ainukesena pohmakas!! Ikka täielik tuumakas. Siis ma lebasingi päev otsa voodis ja jooksin vahetevahel meie usteta WCdesse ooooooksendama :P Pluss veel see, et korteri omanik Moisés oli päev otsa meil ja paigaldas köögikappe...PUURIGA pidevalt auke seina puurides :S see oli mu elu üks hullemaid päevi!! Õhtul oli mul ka veel nii paha olla, et mingit plaani välja minna küll ei tekkinud.
Laupäeva õhtul ma siis lõpuks ikkai läksin. Santa Catalina park oli rahvast täiesti täis!!! Tõsiselt palju inimesi oli ikka! :) Kuulasime mingit portugalikeelset bändi, mis oli päris hea. Siis jutustasime lihtsalt Mari Tenerifelt pärit sõpradega purskaevu ääres. Vahepeal sattusin, ma-ei-tea-kuidas rääkima mingi saksa naisega, kes uuris, et kas ta nimi, Brigitta, tundub mulle imelik või ei...eeh, no mida iganes :D aaaa, ja veel oli meiega veel mingi hääästi kriipi saksa mees, kellega Mari CoachSurfingu kaudu kohtunud oli. Ta oli selline väike ja kiilakas ja hiiglasliku nearatusega ja oli ilmselgelt minust liiga huvitatud. Jõudsime Mariga kiiresti kokkuleppele, et ta on friik ja õnneks saime tast varsti lahti :P Enne kojuminekut käisime veel McDonaldsid väikest ööjäätist söömas.

Just saabus jällegi korteriomanik igast riiulitega ja sellel väga hetkel tegeleb ta meile kuivati paigutamisega. Sain omale tuppa tooli ka. Nonäääd, me edeneme :)
Tuba (hetk enne tooli saabumist):

Uuuuh, ja üks tähtis asi veel. Täna hommikul ärkasin üles selle peale, et padutas :D täitsa lõpp. Ma pold enne näinud sellist asja siin. Värskendav :)
Mõnusad õhtud, sööme suland jäätist

mmmm, nüüd sööma :)

Hommikune valgus

„Sisse aknast piilub, läbi kardina kaeb, soendab tekisiilu, küllap ärgata on aeg.“
Kardinat mul veel ei ole, aga nüüd ärkan tõesti hommikuti üles selle peale, et päike mulle voodisse paistab. See on ikka päris ilus, kui terve mu suuuuuuuuuuuuuuuur valge voodi päikese käes vastu särab :)
„viivitaks veel viivu, veidi vaataks veel und...“ ja see nädal saan ma seda teha, sest ülikoolis on „fuga“ st, et terve nädal keegi kooli ei lähe. Mingi selline Tenerifelt La Laguna ülikoolist alguse saanud traditsioon, mis kestis alguses ainult 1 päeva, aga aegade jooksul on see nats pikemaks veninud :) einoh, mulle sobib hästi.
Nädalavahetusest. Kuna me olime Ainhoaga juba terve nädala siin ehitustööde keskel elanud, siis tahtsime laupäeval midagi teha. Kuna korter juba päris korralik (ainult mõned lambid ja kõik uksed puudu :P), siis kutsusime valitud seltskonna enda juurde sööma. Mõnus oli :)
Our wonderful livingroom:

ja peale seda läksime Alesiaga välja. Kui ma millalgi öösel koju jõudsin, siis jooksis Ainhoa mulle vastu ja ütles, et ära ehmata, meil on siin üks asi....KIIIIIIIIIISU!!! Ta oli nii väike ja nii armas ja nii hirmunud. Ainhoa oli ta leidnud maja kõrvalt oma väikeses kott-majakeses prügikastide juurest. Ja no siis oli meil terve pühapäeva kiiisu :) Nii vahva oli, kui ta mööda tube või voodi peal ringi trallas ja midagi nähtamatut taga ajas või siis kui ta magas, täielik ingel!!!

Aga no karm reaalsus on see, et korteriomanik ei luba siin loomi pidada ja meil tuli talle kodu otsida. Esmaspäeval me siis sõitsimegi ülikooli veterinaarteaduskonna juurde kliinikusse, et teada saada, mis temaga teha. No nad soovitasid omale jätta ja andsid 3 karpi konserve ka :P No vot kui vahva. Kui koju tagasi jõusime, siis nägi koridoris meie nummit üks 3. korrusel elav tüdruk, kes jooksis koju ema käest küsima, kas ta tohib kassi võtta. Ema oli nõus ja kiisul oligi kodu. Samas majas ka veel, saame vaatamas käia :)

Uuuh, ja üks huvitav asi juhtus veel. Tegeleme siin elu eest 3. korterikaaslase otsimisega. Pühapäeva hommikul helistas üks prantsuse tüdruk, kes tahtis korterit näha. Kohale tuli kohe oma kõigi asjadega, oli eile saabunud ja pidi jääma kuni 19. detsembrini. Vaatas üle ja ütles, et jääb. Wohoooo, meil on korterikaaslane! Muutsime siis kohe kõik kuulutused ära, et leida kedagi alates 19. detsembrist. Kõik oli ok kuni eilse õhtul ta koju tuli ja ütles, et talle anti koht, kus tasuta elada ja läheb minema. No mina ei tea, ikka jube loll peab olema, et ta enne ei teadnud, et ta praktikakoha juurde käib ka peres elamine. Idioot, vabandage. Ainhoa oli ikka täiesti vihane ja no see tüdruk siit just hea tujuga vast ära ei läinud.
Tundub, et Las Palmases ei saagi enam iga päev päevitada :P täna oli nt selline kahtlane ilm, kus oli nagu ilus ja soe, aga vahetevale tuli väike vihmasabin ka. Ja kohalikke ka enam rannas ei ole, ainult turistid :D Praegu on Alesial ema ja tema sõbranna külas. Rääksin nendega vene keelt ja puha...no olgu, tegelt ei rääkinud, aga aru sain päris palju ikkagi ja "do svidanie" oskasin ka öelda. Naljakas oli, meie Alesiaga külmetasime rannas pikkade varrukatega, aga nemad läksid ujuma :P nojaaaa, oli küll 25 kraadi jah, aga no külm oli :D Ära hellitatud, jajaa, ma tean! Vihmast veel niipalju, et tänavatel on jube lõbus vaadata, kuidas väikese sabina allatulema hakates kõik kanaarlased kohe kiiresti kiiresti kuskile varju alla lippavad ja seal siis ootavad, et üle läheks. Suhkrust vist.
Kui ma nüüd koju jõudsin, siis oli meie korter edasi arenenud – esikus on suuuuuuuuuuuuuur peegel, mis on täiega lemmar :) Ja lampe on ka rohkem kui enne. Uksi ei ole veel jah...no neid oleks tegelt vaja, sest nt eile öösel oli Ainhoal ta "endine“ tüdruk külas ja no....neil oli küll kapp ukseaugu ette lükatud, aga mul oli ikkagi päris "põnev“ olla siin, sest see kapp just helikindel ei ole :P:D
Neljapäeval algab WOMAD festival, mis tundub hääääästi põnev ja on teadjate sõnade kohaselt koos veebruaris toimuva karnevaliga Las Palmas de Gran Canaria kõige olulisem sündmus.

Nüüd on mul vaja veel pildid seinte peale kleepida. Ja kas ma juba ütlesin, et ma armastan oma uut tuba?!

Soe vesi ja poodud köögikell

Sellised olid mu esimesed muljed, kui ma eile peale umbes tunniajast kodu otsimist lõpuks kohale jõudsin. Õhtul üheksa ajal koolist tulema hakates oli mul suht selge pilt, kus uus kodu on ja kuhu poole ma minema pean...aga kuidagi juhtus nii, et pimedaid üksildasi tänavaid vältides (sest mul oli mu kalleim aare – mu arvuti – kotis ja minuga viimasel ajal toimunud juhtumised on mu natuke paranoiliseks muutnud) jõudsin ma lõpuks hoopis valesse kohta. Ekslesin kõrgete majade vahel ja ei saanud aru, kuhu saab kaduda üks kobakas 20-korruseline maja, mis on veel mäe otsas ka! No viimaks ma ta siiski leidsin. Ühe päevaga, mille ma hommikust õhtuni koolis veetsin, oli siin paljugi juhtunud, kõige olulisem oli siiski, et meil on lõpuks elekter ja kraanist tuleb sooja vett! Ainhoa suur kell ripub köögis akna juures keset lage nööri otsas ja näeb täiesti poodud välja. Aga noh, aega näitab ja täitsa kohalikku, mitte mandrihispaania oma nagu üks töömees kahtlustas :) Peale selle on meil veel elutoas kõige koledamad kardinad, mida ma elu sees näinud olen. Need pani siia omaniku õde Maria, kes kõrvalkorteris elab ja meile hommikuti kohvi teeb. No loodame, et kui kõik valmis saab ja ta enam nii tihti siin ei käi, siis saame need jubedused alla võtta. Õhtul vaatasime veel u 6 osa sõprade 2. hooajast ja läksime magama.
Täna hommikul äratas meid poole üheksa ajal see sama Maria, kes tõi meile kohvi ja maalri. Praegu too viimane tegelebki Ainhoa toa värvimisega, hiljem võtab minu oma ette ja võib juhtuda, et täna öösel saame me juba eraldi tubades ja eraldi voodites magada :D (hetkel käib kogu elu elutoas). Pool üheksa me siiski üles ei ärganud, vaid magasime rahus kümneni välja samal ajal kui maaler nimega Andrés esikut värvis. Kümnest ajasime end püsti ja mina läksin Mercadonasse (mis on kohe meil siin kõrval muideks!!!!) „churrosid“ ostma. Või noh, tegelt otsima, sest mul polnud erilist aimu, kuidas need välja näevad :P aga müüate abiga ma need lõpuks ikkagi sain ja siis sõime neid shokolaadiga – mmmmmmmmmm :)

Uus maja:
Uus vaade:
Köök in the making:
Kolisime:
Mul algab poole tunni pärast tänane viimane loeng, kuhu ma täiega minema peaks, aga ma ei viitsi...mmmm, no eks pärast saan omad vitsad kätte siis, praegu ma sellele mõelda ei taha, mõtlen sellele mingi teine kord. Praegu on siin uues korteris nii hea olla, mitte ühtegi vinguvat fuuriat, hea muusika, tolm ja värvihais, jumalik! :)