Palmisaarel

La razón saltó gritando de la ventana. Tenemos todo en video.

2010-05-16T11:43:00.000-07:00

C/Galileo mini-loomaaed on peaaegu läbi. Noh, kõik erasmused elavad seal ju veel siiski edasi ja eks ole igaühe enda otsustada, kas Homo Erasmus kuulub inim- või loomaliigi hulka. Aga need loomad, kelle kohata täiesti kindlalt saab näiteks „kass“ ja „sisalik“ öelda, on peaaegu läinud. Sebastieni sisalikust nimega Miniño ma siia vist kirjutada ei jõudnudki. Igal juhul ta leidis omale ma-ei-tea-kust mingi mini-sisaliku u nädal tagasi. Konstrueeris talle klaasist kasti ja puha, ikkagi arhitekt ju...ja siis paari päeva pärast viis ta terrassile päikese kätte peesitama. Mõistus ei ole ikka oma teha. Kui Anna ta sealt poole päeva pärast leidis, oli Miniño oma akvaariumis käpad püsti asendis ja u poole väiksemaks kuivanud. Suris ära see loomake. Kiiiiisu Arehucas on juba täitsa suur ja elunummi, aga kuna ühes erasmusekortris mingi kassi koht ei ole, siis viib David ta varsti mingisse teise perre elama.
See nädal on läinud jällegi mu armsa rutiini tähe all. Kolmapäev Heinekenis, neljapäev One Love reggae-peol. Ja muidugi peaaegu iga õhtu natuke või natuke rohkem aega Camaleónis :) See koht lihtsalt kuidagi tõmbab enda poole ja on täiesti nagu teine kodu juba. Esmaspäeval näiteks läksin õhtul Anna juurde, et filmi vaadata. Sõime maasikaid ja järsku ütles Anna, et lähme võtame Camaleónis ühe õlle, esmaspäev, et keda seal ikka on ja siis koju magama...nojaaaa, aga erasmus ei maga kunagi! Kui me kohale jõudsime, oli seal tõesti ainult 3 inimest, aga kui me oma õlle lõpetasime, oli baar täiesti rahvast täis juba ja koju saime ikka alles poole viiest.
Reedel toimus Tafira ülikoolilinnakus telekommunikatsiooni hoone parklas Fiesta del Vaso ehk siis Klaasipidu. Idee seisneb selles, et kõigepealt ostad omale sealt plastmassist klaasi ja õlle- või mingi muu alkoholi kupongid ja siis käid mööda chininquitosid ringi ja jood. Päris lõbus iseenesest, mis sellest, et mul tundub, et me Annaga oleme ainukesed, kes alati tantsivad seal, kus teised seda kohe mitte ei tee :P Järgmine reede peaks veel üks selline klaasipidu olema.
Eile me välja ei läinud. Wow, eksole :D ja täna olen päev otsa õppida püüdnud. Veel kord Wow! Noh, peaaegu terve päeva, sest vahepeal käisin rannas ja üritasin seal õppida ja siis Anna juures jätat söömas. Kusjuures, sõna „paadialune“ sai täna minu jaoks täiesti värske tähenduse. Rannas magas üks asotsiaal sõna otseses mõttes paadi all. Hehehe, keel ja selle toredad käigud :)

Let´s get together and feel alright

2010-05-10T04:35:00.000-07:00

K6ikk mu n2dalad on nagu yhe mytsiga lóódud siin...aga nad on lihtsalt niii 2gedad, et mul ei ole midagi selle vastu - lovely routine :)
hmm, mul ei ole t2pit2hti, sest mu oma arvuti juhe suri 2ra ja kirjutan Ainhoa miniatuursel l2pakal, mida on v22gagi keeruline k2sitseda...
Aga jah, nagu juba óeldud, midagi eriti uut ei ole, eelmine n2dal l2ks j2llegi nii, et esmasp2eva ja teisip2eva 6htul suutsime kodus pysida (kuigi teisip2eva 6htul oli juba v2ga raske k6iki v2ljakutsujaid ignoda:P) ja v23lja laksime alles kolmap2eval. Neljap2eval ka. Siis suutisn isegi oma kalli korteriaaslase Ainhoa endaga kaasa tirida, ta polnud juba oktobrist saadik v2ljas k2inud ja oli viimane aeg. L2ksime siis tema ja Annaga k6igepealt ikka Camaleóni ja siis reggae-peole klubisse One Love. KOhe alguses, kui me sinna kohale j6udsime, suutsime me Annaga kahepeale mulle parema jala suure varba peale kukutada terve pudeli Tropicali. Enne kui keegi midagi aru sai (kaasa arvatud ma ise), olin ma juba wc-s ja lasin varba peale kylma vett. Kohe tuli ka Ainhoa baarist róóvitud j22ga. Valus oli! Nii ma siis veetsingi terve óó tantsides ja iga 10 minuti tagant wc-sse kraanikausi juurde joostes, kus mu kallid j22kuubikud mind ootasid. Aga pidu oli v2ga 2ge j2llegi. J2rkal p2eval mul muidugi varvas valutas, kohutavalt. K6ndida v2ga h2sti e saanud, aga 6htul oli botellonile ikka tarvis minna. Enne Anna juures syyes ja soojendust tehes, istusin mina j2llegi oma j22tykikesega ja p2rast lonkasin randa. Vahepeal, kui enam ei j6udnud, tassis mind keegi poistest seljas ja vahepeal isegi Anna :) sest jooma oli ju vaja minna ometigi :P
Siis tuli laup2ev ja romería. Romería on kanaaridele v2ga iseloomulik pidu. Seekord toimus see Galdaris ja oli v2ga 2ge. K6ik inimesed, kordan, k6ik, olid rahvariietes, tantsisid, j6id, naersid. Muljetavaldav. T2iesti. Öösel (opaaaa, m aleidsin ö-täpid praegast!!!!) tagasi Las Palmasesse j6udnud, laksime k6igepealt Anna juurde kiisut söötma ja siis Auditoriosse. Oi, kuidas mulle meeldib seal Anna ja poiste korteris! K6ik on nii nummid seal ja Arehucas Oro on juba ka nii suureks kasvanud, silmad peas ja puha :)
Eile oli sadamas Queen Victoria ja loomulikult oli mul vaja seda vaatama minna. Mu kallis kallis itaallane Enrico tuli kaasa ja nii me siis hulkusime seal sadamas u 3 tundi ringi. 6htul tulid meile yheks ööks Ainhoa ema ja ta poiss ning t2nu sellele sai me korter niiiii puhtaks nagu ta juba ammu pole olnud :P
Öösel, kui ma oma paisinud varbalt sideme eemaldasin, oli tal ikka v2ga jube n2gu peas ja Ainhoa ytles, et nyyd kohe l2hme urgenciasse. Mul hakkas juba ka hirmus selle varbakese p2rast ja nii me l2ksimegi. Tehti x-ray pilti ja puha. Luu katiki ei olnud ja nii nad ytlesidki, et pane j22d peale ja v6ta ibuprofeni...ee, mitte midagi, mida ma siiani juba teinud ei oleks eksole :P
Tegin endale lubaduse t2na lennukipiletid 2ra osta. pfff. natuke hiljem tegelen sellega.

Walking gets too boring when you learn how to fly

2010-05-03T18:11:00.001-07:00

Jälle öö ja jälle ma istun siin oma laias ja mugavas voodis ja ei maga üldse. Täiesti nokturnseks olen hakanud viimasel ajal...ja noh, tänu sellele on hommikud muidugi kolm korda raskemad kui nad varem olid.
Eelmisel esmaspäeval, kui olin Mariga paar tundi fonoloogiat õppinud, läksin Anna juurde. David oli töö juurest leidnud väikese kassipoja, kelle ema hüljanud oli...selline maksimum päeva või paari vanune...pigem rott kui kass, silmad kinni. Punane. Elunummi. Nimeks sai Arehucas Oro Karaaride kuulsaima ja parima (loe: odavaima) rummibrändi järgi. Ja nüüd on ta juba nädal aega elanud neil. Toidavad teda lutipudelist vaheldumisi. Ja no loomulikult üritavad poisid temast kasvatada Erasmuse korteri väärilist kassi, õpetavad suitsetama ja üritavad täis joota, tahavad talle jalgpalli ja surfamist õpetada :P õnneks on Anna ja Davidi ta siiani kõigest sellest päästa suutnud.
Aga sel samal esmaspäeva õhtul vaatasime Anna, Francesco, Enrico ja Fabioga filmi, elumõnna oli pehmete itaalia poiste vahel, hahahaha
Kolmapäeval oli ühe ägeda prantsuse tüdruku Sandrine sünna ehk siis järjekordne Alcaravanerase botellon, pärast muidugi kolmapäevane kohustuslik Heineken.
Edasi läks nädal nagu ikka orbiidil kodu-kool-raamtukogu-c/Galileo (Anna ja poiste mansion). Reedel pärast suurejoonelist õhtusööki seal samas viimati mainitud kohas läksime Auditoriosse ja tantsisime palju palju. Järgmisel õhtul, laupäeval, tegime Annaga kahekesi omale toidujääkidest veel 2 hiigelkausitäit salatit, millest ühe kahepeale ära suutsime süüa. Siis tuli Cigdem, käisime Camaleonis ja jällegi Auditoriosse. Ööseks jäin Anna juurde, sest ta elab lähemal ja tal oli kapis veel terve kauss salatit, mis on peolt naastes oiiii, kui hea öösel süüa :) Kui me lõuan ajal ärkasime, tegime kaneeliga pannkooke, sõime neid maasikamoosi, mee ja shokolaadiga, kuulasime biitleid ja elu oli täiesti lill. Õhtul oli mul jällegi Mariga fonoloogia-sessioon. Ufff, väga halb, aga üha enam hakkab mulle tunduma, et see keeleteadus ikka ei ole minu jaoks...hea, et nüüd 3. aasta lõpus :P
Täna hommikul läksin jällegi kooli, et leida, et tund jäi ära...no fain. Istusin siis mõned tunnid raamatukogus ja püüdsin kasulik olla. Õhtul käisin leedu kuti Andriuse ja kanaarlase Yariloga õlledel, sest Andrius läheb homme koju Leetu tagasi. Käisime ühes vesipiibukohas, jõime õlut, jutustasime ja piibutasime. Mõnna oli...ja koht oli ka häästi nummi, Buddha kujusid ja viirukit kõik kohad täis :) Aga hüvastijätud mulle ei meeldi...esimest korda kogesin sellist arvatavasi-kogu-eluks-või-vähemalt-väga-pikaks-ja-teadmata-ajaks-hüvastijätmist Rootsis keelelaagris ja oi, kui kohutav see oli...nüüd olen natuke juba harjunud, aga ikkagi on kurb, eriti kui mõelda, et kohe-kohe on selliseid veel oi kui palju tulemas.
Lennupiletite otsingumootorite vastu on mul tõsine allergia...kurk muutib kuivaks, ajab köhima, silmad tõmbuvad kissi, käed hakkavad värisema, süda tõmbub kokku...ja nii ma peangi jälle bookinghouse’i või spanairi koduka kinni panema ja mõned õndsad sekundid veetma oma ideaalses maailmas, kus ma kunagi siit saarelt ära minema ei peagi.

Se quedó domida y no apagó la vela

2010-04-26T09:44:00.000-07:00

Mäletan, et alguses, kui saarele tulin, siis ei suutnud ma ära imestada neid hiiglaslike koguseid liiva, mis ma toast, kotist, linade vahelt, kõrvadest ja nabast pidevalt leidsin. Liivaga olen nüüd täiesti harjunud, ta vaikiv kohalolek on mulle isegi päris armsaks saanud. Vaikselt hakkan nüüd isegi selle Itaalia pideva ja igal pool kohalolekuga harjuma. Pizza on ju hea, pasta ka, tiramisust ei hakka rääkimagi; sealt pärit muusikaga on mul siisani nats bobleeme („Lasciatemi cantare con la chitarra in mano.Lasciatemi cantare una canzone piano piano. Lasciatemi cantar perche' ne sono fiero. Sono un italiano, un italiano vero.“, Sorry, Toto, aga no kamooon, kesse kirjutab laulule sellised sõnad!? :D ), aga paljud siinsed itaallased on mulle südamevahele pugenud küll :) Viimasel ajal elangi ju põhimõtteliselt kohalikus Little Italy’s ja pean tunnistama, et mu varasem itaallase-stereotüüp ja äraootav suhtumine neisse on suht kadunud. Nad on tõesti inimesed nagu kõik teised ja neid on igasuguseid. Amen.
Eelmisel nädalavahetusel käisin reedel ühe türgi tüdruku Cigdemiga Auditorios ja laupäeval jällegi One Love klubis kahe rumeenia? tüdruku ärasaatmispeol.

Pühapäeva plaanisin mööda saata niisama vegeteeriges, süües ja nädalavahetusest taastudes, aga...kella kahe ajal ütles mulle Enrico, et nad plaanivad väikest saaretuuri nii u poole tunni pärast ja et autos on üks koht vaba. No egas midagi, ujukad kotti ja minek! Nii ma siis veetsingi ülejäänud päeva ühes väikese FIATis koos 4 itaalia kutiga mööda saart veeredes. Enrico – hästi nummi ja ägeda huumorimeelega noormees, kes on minust täpselt 2 päeva vanem, tema korterikaaslane Francesco, kes on selline pika patsiga õigust õppiv südamlik tüüp, hahahaha, ja just paar päeva tagasi lõi ta oma emaga telefonis rääkides ja ta peale vihastades vastu tugitooli käsipuud omal käeluu katki :P (nojah, vb nad on jah nats tulisemad oma tegemistes). Temal oli veel külas üks sõber Itaaliast, Edoardo, kes õpib 4. kursusel arstiks ja oli ka selline hästi vaffa. Neljas poiss oli Mattia, kes on pikk ja ilus ja lokkidega ja kui ta sulle naeratades oma heledate silmadega otsa vaatab, siis on selline otsekohepikalikukkumistunne küll :P Kõigepealt peatusime ühes mereäärses külakeses lennujaama lähedal – Tufia. Huvitav linn eriti just selle tõttu, et elekter saabus sellese kohta ei varem ega hiljem kui 1997. aasta maikuus. Jep, elan jah maailmalõpus :P Seal ronisime mereääresetel kaljudel,

mõned olid päris sellised seina moodi kaljud kah ja hirm tuli vaikselt peale. Just siis kui ma arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, otsustas Edoardo, et tema peab nüüd otsekohe ühe u 8 m kõrguse kalju otsast vette hüppama....väääga õudne oli teda vaadata seda tegemas, sest ega ju keegi ei teadnud, mis seal põhjas peale krabide veel on. Aga ellu ta jäi ja lõpuks tegime me kõik selle hüppe ära :)

Edasi käisime Maspalomase liivadüünides ja ühes hästi nummis linnas - Gran canaria Veneetsias - Puerto de Mogán. Sinna jõudsime juba pimedas, jalutasime natuke ringi ja hakkasime tagasi sõitma.

Las Palmasesse jõudnud läksime Enrico ja Francesco korteisse sööma. Pasta oli väga hea, ja oi, kuidas ma olen juba täiesti ärahellitatud päris itaallaste tehtud itaalia toiduga :)
Koju jõudsin päris hilja ja hommikul kooli ajaks ennast püsti ajada ma ei suutnud. Pärastlõunal tuli Anna minu juurde, tegime süüa ja gazpachot, mis on väga hispaaniapärane külmsupp peamiselt tomatitest ja paprikast. Meie oma tuli välja küll väga maitsev, aga täiesti oksevärvi. Autentne okse nägu oli sellel möksil peas. Aga Annaga on alati nii vaffa, ta on täiesti superlux!

Edasi läks see nädal tavalises rütmis – hommikul koolis, pärastlõunal rannas või niisama kodus lebotades ja õhtul kuskil baaris või tantsupeol :P

Mina, Cidgem ja Anna.
Eile oli jällegi pidu selles mahajäetud korteris Anna korteri all. Tähistati Bugsy – mängujänese, kes nende korteris elab – sünnipäeva. Bugsy nägi väga pidulik välja, poisid olid ta suurde sinisesse ujumisrõngasse istuma pannud, kaenlas liiter porgandimahla ja külaliste toodud porgandid. Pidu ise oli ka äge – hea muusika ja õhkkonnaga.
Eile käisin Alesiaga rannas ja täna koolis. Praegu ootan üht sõbrannat endale külla, et temaga koos fonoloogiat õppima hakata...eksamid on nii lähedal...suvi on nii lähedal...Eestisse tagasitulek on nii lähedal...iga pilk kalendrisse ajab mu ahastusse. Väike kodu- ja normaalse elu igatsus on peal ju küll, aga minna ei taha. Ei! Juba näen, kuidas ma Eestis kõike seda igatsema hakkan. Alguses tuli siin paljude asjadega harjuda ja oli raske, aga arvan, et kodus tagasiharjumine saab veel raskem olema. Aga noh, u poolteist kuud ma seal põhjas oma nägu veel ei näita ju kah! :P

se pusieron hasta el culo de bailar reggae en la playa

2010-04-15T17:53:00.000-07:00

Nädal. Juba nädal möödas sellest, kui mu Nora mu jättis :P Sel samal õhtul käisime Anna ja ta korterikaaslastega väljas. Klubis One Love, kus oli üks reggae pidu. Klubi ise asus mingis keldris linna teises otsas. Galileo tänavalt, kus Anna ja poiste resident asub, läksime kluppi Sebastieni autoga, mida esiteks juba keegi peale tema käima ei saa (jaaa, me oleme proovinud seda lükata küll ja küll, aga kui Sebat pole, auto ei tööta; küljepeegel kukkus ka küljest ära kord ühe proovimise peale :D), teiseks ei tööta tal ilmselt kojamehed, sest esiaken on konstantselt sitane ja tekitab tee jälgimisel kergemaid probleeme. Mmm, ja siis muidugi Sebastieni sõidustiil...kiiiiiiresti, järsud manöövrid...ja no kõik see pluss Las Palmase täiesti napakas liikluskorraldus viis selleni, et vahepeal käisime ära klubist veelkord teisel pool linna paari km kaugusel asuvas Arucases. Sinna olime me oma öiste tuuritamistega kogemata varem ka sattunud, viimati Maspalomasest karnevalilt tulles ja mu kodu otsides. Kohale me sinna keldrisse aga lõpuks ikka jõudsime ja päris tore oli, tantsida sai palju ja vahepeal varastasime Annaga baariletilt ühe pudeli õlut ka, kokkuhoid on ostujõud! Aga Seba on hästi äge prantsuse tüüp. Esmapilgul tundub nagu ta oleks kogu aeg täis, aga tegelt on ta vist pigem selline, hmmm...kunstnik. Teeb, ehitab ja kaunistab igast asju ja asjakesi ja naja saab ka temaga hästi-hästi teha. Itaallase Saverioga kasvatavad nad oma terrassil „taimekesi“ ka muidugi ;) Yo tengo una flor, la tengo que cuidar y cuando sea grande me la voy a fumar...
Reede, magasin-lebotasin terve päeva oma elumõnnas voodis (ja ma ei kujuta seda ette, et see elumõnna on, Nora ka ütles, et ta saab täiesti aru, miks ma siin päevad otsa passisisteerin, siin on lihtsalt niiii hea olla!!!). Olin ühe itaallasest „põllumehe“ peale väga kuri ja õhtupoole tegin suure maandamis-jalutuskäigu Minillas ja Las Canterasel. Õhtul tuli Anna siia, vaatasime filmi, sõime popcorni ja jõime õlut. Et reede õhtu ja miks me pidus ei olnud??! SEST järgmisel päeval oli AEGEE korraldatud Erasmuse asadero ehk siis grillpidu. Hommikul 11-ajal sõitsime välja, linnast mõnekümne km kaugusele, meid oli 4 bussitäit!! Igal juhul palju rahvast, palju pidu ja palju alkoholi. Püüdsime küll ilusti, aga läks nii nagu alati. Ehk siis „täiesti purjus vol mingi väga suur arv“. Kui õhtul linna tagasi jõudsime, olid kõik veel täis ja veetsime tükk aega rannas ka. Päeva tagajärg – sinised ja katkised põlved ja üks pisut katkine itaalia südake...
Itaalia on üldse igal pool, ta eest pole võimalik pääseda. Directamente! Esiteks on siin itaallasi, eriti just itaalia kutte metsikult palju. Teiseks olen ma täielik tiramisu sõltlane viimasel ajal, ainult seda sööks kogu aeg. Kolmandaks on mu põhiline soolane toit kõikvõimalik pasta ja siis veel see ka, et tõmbasin endale just „La dolce vita“ filmi, mida mul on kavas mingi päev vaadata ka siis. Dove fuggi? In Itaaaaalia!
Pähapäev oli jällegi voodipäev ja esmaspäeval käisin hommikul koolis, pärast Anna ja Fabioga rannas. Fabio on ka itaallane, aga üks nendest hästi lahedatest. Ma pidin püksi laskma, kui ta terve aja kogu ranna naisi ja nende (kunst)rindu kommenteeris :D
Teisipäeva hommikul jällegi koolis. Pärast koristain oma toa ära, täitsa säravaks ja pärast läksin jällegi Anna ja Davidiga randa. David on ka üks tema korterikaaslastest, kellega mulle meedib hängida, sest tal on madridi aktsent. Aina kuulaks ja kuulaks. Kui need madridlaste hääldatud s-häälikud söödavad oleks, ma sööks nad ära. Ausõna. Koos tiramisuga. Pärast käisime Annaga talle uusi bikiine shoppamas ja õhtul tegime nende juures suure söögi, sõime, jõime ja öösel läksime Alcaravanerase randa botellonile.
Koju jõudisn sealt suht vara, neljast juba magama ja hommikul üheksasesse loengusse. Uni oli. Kodus magasin nats, siis jällegi randa, Anna ja Caniga. Hmm, jep jep, iga päev ikka erinev poiss kaasas, nagu elu kõib :P Can on ta Saksamaal üles kasvanud türklasest korterikaaslane, kes vahetevahel päris tihti endast liiga palju arvab. Aga oli ju kolmapäev, niiet õhtul jällegi Anna juurde ja sealt Camaleoni ja Heinekeni. Tantsisime hästi palju ja vaffa oli. Mul oli plaanis täna kooli ka minna....aga ma ei läinud. Läksime hoopis randa, Annaga kahekesi, ilma ühegi poisita. Magasime seal tükk aega, aga tuul läks tugevaks ja siis tuterdasime Anna katusele terrassile. Seal oli hea, päike paistis peale ja tuult polnud, nurrrrrrrrrrr. Täna vaatasin veel üht Jane Eyre’i väga halba ekraniseeringut. Kõik äge oli välja jäetud ja see , mis oli, oli halvasti tehtud. Urrr. :P
Jep, selline detailne nädalakirjeldus siis seekord. Ma nüüd lähen ja panen ennast rannas tagumikuni reggae’t tantsima :)

Zuumi nudi!

2010-04-08T04:49:00.000-07:00

Viimane kord kirjutasin 18. märtsil. Pärast seda oli paar botelloni, kus ma kohtusin päris huvitavate inimestega. Eelkõige jäi meelde üks itaallane. Laupäeval käisime ühe autotäiega lõunas karnevalil ja siis olin siin niisama natukene armunud või nii.
Täpselt 2 nädalat tagasi saabusid mu tillid mu saarele. Kui mul oli plaanis sellel nädalal enne neljapäeva, st enne nende saabumist mitte välja minna, siis selle plaani lugesin lõppenuks juba tesipäeva õhtul, kui peale üksildast filmivaatamist ja poolt pudelit veini Anna väga pealekäivalt mind Camaleoni kutsus :P Anna – ma sain temaga natuke tuttavaks juba septembris, ku algas see mõttetu hispaania keele kursus, aga ta tundus mulle juba veider tüdruk. Jaanuaris sain temaga rohkem tuttavaks ja praegu on ta mul siin parim!! Hingest hipi ja naerab kogu aeg. Elunummi naine igal juhul. No ja siis käisime Camaleonis ja pärast rannas, kus poisid jalkat mängisid ja me niisama istusime...meeldivad sellised mõnsad õhtud :)
Aga siis saabus neljapäev, 25. märts. Hommikul käisin koolis. Kaks loengut oli ja need venisid lihtsalt kohutavalt!! Pärast neid seadsin sammud San Telmo poole, kust pärast pisukest ootamist need kauaoodatud tillid lennujaama bussi pealt kätte saingi. Saabusid Krissu, Liis ja Nora. Sõime, lebotasime rannas ja õhtul läksime Camaleoni, pärast linna peale niisama. Helen oli kohutavalt purjus! Ja vabandab veel kord tillide ees selle õhtu pärast :P

Järka päev rannas ja õhtul käisime teises linna otsas ühe kohalikupoisi Yarilo juures peol. Seal oli hästi palju kohalikke ja päris lõbus oli. Hiljem läksime veel Paraninfosse, kus tantsisime veel mitu tundi.
Laupäeval sõitsime bussiga lõunasse – Maspalomasesse. Seal päevteerisime muru peal, sest nagu Maspalomases alati, lendas rannas kohutavalt palju liiva. Õhtupoole, kui tuul vaiksemaks jäi, siis ronisime korraks düünidele ka. Ühe düüni otsast nägime päris mitut nudisti ja neid sel pildistades sündiski selle reisi põhilause: „Zuumi nudi!“ Õhtul istusime kodus ja vaatasime filmikest.
Pühapäeva veetsime siin samas Las Palmases Las Canterase rannas ja õhtul läksime Kärdi ja Liivia juurde, kellel olid veel külas Liivia poiss Martin ja tema õde Kadri. 8 eestlast ühes Gran Canaria korteris. Vahva õhtu oli, sest vuntsid, okei, aga vest ei ole seksikas.

Esamapäev oli Liisi ja Krissu viimane päev siin ja siis käisime ka hommiul rannas, nats poodides ja vanalinnas tuiamas.
Teisipäeva hommikul vara saatsime Krissu ja Liisi minema ja paari tunni pärast saabus Andi – Nora Barcelona ungarlannast korterikaaslane. Selle päeva vedelesime jällegi rannas ja õhtul kodus.
Järkal päeval sõitsime saare põhjaosas asuvasse Galdarisse. Seal otsisme kuulsat guanchede maalingutega koobast, leidsime, aga sisse ei läinud, sest selle eest küsiti raha :P Edasi hääletasime Agaetesse, mis on u 9 km kaugusel Galdarist. Meid võtsid peale mingid 2 keskealist kanaaride ossi ja viisid otse sinna, kuhu meil plaanis oli minna – Dedo de Diosi juurde. Dedo de Dios on üks kalju, mis kunagi oli sellise suurs sõrme kujuline, aga u 5 aastat tagasi suure tormiga lõi üks laine selle puruks. Tappis vist isegi paar inimest ära.

Tagasi hääletasime kah ja seekord korjas meid peale u 70-aastane mees, kellega rääkisime hästi palju igast huvitavatest Kanaaridega seotud asjadest. Kuna oli kolmapäev, siis õhtul läksime soojenduseks Camaleoni ja pärast Heinekeni. Andi õpib fotograafiat ja tal on hästi suur kaamera ja sel õhtul tegime hääästi palju pilte. Heinekenis arvasid paljud, et Nora on seal ametik fotograaf :) igatahes sellest õhtust on palju pilte inimestest, keda me ei tunne. Tantsisime palju palju!!
Neljapäev oli rahulik, käisime korra Alal külas ja siis jaluteerisime Veguetas, õhtul vaatasime kodus filmi. Reedel hääletasime lõunasse. Sinna saime päris hästi ja noh, tagasi kah peaaegu...sest Vecindarios, mis on Las Palmasest u 30 km kaugusel, läks juba pimedaks ja meie seal kiirtee ääres kolmekesi, külm ja õnnetu. Lõpuks korjas meid peale üks kohalik poiss ja viis meid täiest koju ukse ette. Nii nummi. Nora oli laip ja jäi magama, me Andiga käisime veel Camaleonis ja Paraninfos ka ära.
Järgimine päev, laupäev, möödus kodus vegeteerides. Sõime, hängisime vaheldumisi feissaris jne. Tegime Kirju koera koogikesi kah, sest õhtul läksime sünnale. Minu oli sinna kutsunud üks sünnipäevalaps itaallane Saverio, aga tegelt tähistati seal lausa 4 inimese sünnat korraga. Aga pidu oli äge. See toimus Saverio korteri (kus elavad veel mu kallis Anna, madridlane David, türklane Can ja prantslane Sebastien) all ühes mahajäetud korteris, mille poisid olid päeval ära koristanud ja väga ilusaks teinud. Tulukesed ja küünlad igal pool. Olin seal korteris kunagi enne ka käinud ja päris kole oli see siis, aga seekord oli see nagu mingi teine koht. Rahvast oli ka väga palju. Kõik olid kohal, isegi inimesed, keda poleks oodanud ;)

Pühapäev möödus rannas, esmaspäeval käisime hommikul koolis. Vedasin Nora ja Andi kah tundi :) pärast läksime sadamasse Andit Tenerife laevale panema ja siis Norakesega koju. Õhtul oli jälegi filmiõhtu meil.
Teisipäevoli üks huvitav päev. Otsast lõpuni. Hommikul läksime bussiga Teldesse, mis on linnake u 15 km Las Palmasest lõuna poole. Seal hakkasime hääletama Playa del Inglesi poole. Seisime seal tee ääres päris kaua, aga lõpuks korjas üks kutt meid peale. Peaaegu kohalik, aga sündinud Galicias. Ta töötab ühe itaalia restoranis Playa de Inglesis ja enne randa minekut, viis ta meid sinna ja pakkus õlut. Siis viis meid randa, hiljem tuli vaatama, et kuidas meil seal läheb. Õhtupoole tõi meile pitsa ja 2 õlut veel ja viis meid hääletamiseks väga heasse kohta, kus meid ka peaaegu kohe 2 stjuuarditest geid peale korjasid ja Las Palmasesse koju viisid. Õhtul läksime Camaleoni, sealt randa ja pärast mingi mehhiko tüdruku korterisse. Mina olin loomuikult jällegi liiiiiiga täis ja mul hakkas halb. Wc-s kaklesin wc-potiga. Ta võitis ja kui ma nägin, et mul pool nägu verine on, otsustain, et on viimane aeg koju minna. Nora oli nats aega tagasi ees läinud.
Eile lebotasime taaskord päev otsa rannas ja mängisime lolli. Lõpetasime ElMayonesa suvehiti sõnade kirjutamise ja varsti peaks see laul siis vist valmima ka.
Täna varahommikul läks Nora minema. Täiesti kurb. 2 nädalat oli mul siin kogu aeg nii palju rahvast ja nüüd jälle üksi. Vaatan peeglisse ja iga kord vaatab mulle silmade vahelt nina pealt vastu mu joodikupitser – u poole sentimeetrine punane arm.
Aga nüüd lähen hoopis Annaga randa. Ja itaallased on ikka kõik itaallased, selle sõna kõige halvemas tähenduses :P
Ma olen Eesti selle suve hiiiiiitt! Oookooouuuoooo!

Streets on fire, try other avenues

2010-03-18T16:05:00.000-07:00

Pärast Tenekat olen päris rahulikult elanud, koolis käinud, filme vaadanud ja isegi õppinud :D
Ma vist juba korra siin mainisin ka, kui palju mulle mu voodi meeldib. No igal juhul täiega meeldib, eriti siin suure padja peal lebada, midagi lugeda või filme passisteerida. Kurb tagajärg on aga see, et mul hakkab juba selg haigeks jääma sellest lebotamisest...õnneks on siin füsioteraapia praktikante võtta, kes massaaži teevad, kui suur häda käes.
Eredamad hetked siis on olnud...esiteks, eelmisel reedel oli ühe leedu poisi Andriuse sünnipäev. Ta elab täiesti teises linna otsas ja sinna jõudmine oli paras seiklus, aga kohale ma jõudsin ja päris vaffa oli. Hiljem käisime veel Auditorios ja laupäeval oli mul muidugi pohmapäev siis.
Aga pühapäeval!!!!!!!!!!!!! Üks itaalia tüdruk Giulia korraldas oma ärasaatmispeo üüritud laeva peal. Laev väljus lõunast Puerto Rico sadamast ja siis sõitsime mööda lõunarannikut. Sõime, jõime, võtsime päikest, taaaaantsisime – puidust laevalael paljajalu, no tiene precio! Vahepeal jäime ankrusse ja siis said kõik üle ääre helesinisesse vette hüpata ja pärast mööda redelit laevale tagasi ronida. See oli lihtsalt megaäge pidu! Üks parimatest, kus käinud olen vist üldse!! Selline oli see laevuke siis:

Kui ma õhtul koju jõudsin, oli „Liigutage peput“ video valmis saanud. Einoh, eluimelik on ennast vaadata niimoodi, aga üldiselt on see video päris änka mumeelest. Palju liikumist ja muidugi Nico igiägedad näoilmed :) eriti seal tomatipõllul.
Teisipäeval peale kooli oli meil Alaga mõlemal jube igav ja kuna siin linnas peale joomise, söömise ja rannaskäimise midagi muud teha ei ole...siis ma läksin tema juurde ja sõime churrosid shokolaadiga, mmmmm väike vei ka muidgi käis sinna juurde. Mõnna on istuda seal Ala korteri verandal ja merd ja laevu vaadata. Pärast läksin ühe saksa tüdruku Anna juurde napsu võtma, kust suundusime öösel Alcaravanerase randa botellonile. See oli jällegi Giulia ärasaatmine, seekord lõplikult, sest järkal päeval ta lendas tõesti minema. Aga pidu oli väääga äge. Kõikseemees:

Nojaa eile käisime Alesiaga rannas ja tegime süüa ja õhtul jällegi Anna juures, või noh siis juba tegelt nende kõigi juures, kes seal elavad – üks sakslane-türklane ja üks itaallane ja üks hispaanlane ja üks prantslane, keda kodus ei olnud. Saverio, itaallane, tegi pastat ja kala ja vääääääääääääga hea oli. Pärast käisime veel Pinocchio kohvikus jätat söömas ja pärast pikka jautuskäiku Las Canterasel jõudsin läbivässuna lõpuks ühe paiku koju. Hommikul läksin isegi kooli, aga loomulikult jäi tund ära. Ootasin siis raamatukogus tund aega järkat loengut ja kui oodatud sain, siis kujutlesin, kuidas ma jälle seal poolteist tundi fonoloogia käes piinleksin ja tundi minemise asemel tulin hoopis koju. Aga siiski olin tubli ja luesin terve päeva kooliasju.
Vot selline suht rahulik eluke mul siin praegu...kogun patareisid selleks, mis alates järkast neljapäevast juhtuma hakkab, kui mu tillid in corpore kohale jõuavad saarele! :)

Journey from A to B and back

2010-03-02T16:31:00.000-08:00

„To catch a monster
We make a movie
Set the tempo
And cut and cut its brains out“

Tenerifel käidud! Reede hommikul ärkasin viiest, et Ainhoa soovitust järgides taksoga sadamasse sõita. Tal on ikka alati õigus, sest kui ma oma enda plaani kohaselt bussiga St Catalinasse ja sealt jala sadamasse oleks läinud, oleks ma selle laevani kõndima jäänudki. See sadam on nimelt pmt omaette linn linnas, ühesõnaga täiesti suur! Aga jaa, juba taksos tundsin seda täiesti ainulaadset sadamalõhna. Polnud ammu laevaga sõitnud ja ahhh, kuidas ma seda lõhna armastan ja kuidas ma seda igatsenud olin! Käin küll pidevalt linnasadamas kruiisikaid piiderdamas, aga kui ise laevale hakkad minema, siis on sellel veel palju erilisem, selline ootusärevust täis lõhn. Pardale jõudsin u pool tundi enne väljumist, täpselt päikesetõusu ajaks. Täiesti ilus oli, kui see suur särav kera ennast umbes minuti ajaga merest välja ajas. Uskumatu! Päikesetõusu ajal on kõik ikka nii teistmoodi, terve linn nägi nii armas, roosa ja rahulik välja. Samal ajal tuli sisse ka üks suur AIDA kruiisikas ja seda vaadates ja täiesti vaimustuses olles tõdesin, et laevad on ikka nii minu teema.
Sõit kestis nats alla kolme tunni ja oli päris mõnna, ainult et mul oli nats halb. Süüdistan seda hommikusöögiks söödud sinki, mis võis jah mul külmkapis juba nats liiga kaua istunud olla.
Niisiis, Santa Cruz de Tenerife. Algul sain u poolteist tundi oma ratastega kohvrit järgi vedades üksipäni linnapeal rännata. See linn on ikka hoopis teistsugune. Las Palmas de Gran Canarias on vanalinn ja poodide tsoon üks ühes, teine teises linna otsas, mis jätab vanalinna suhteliselt hüljatud ja kõledaks kohaks. Tenerife pealinn on aga hoopis teistsugune. Vanalinna tänavad olid rahvast täis ja päris hubane tunne oli seal. Lõpuks leidsin oma kallid staarikesed – Nora, Triinu ja loomulikult El Nico Mayonesa – bussijaamast üles ja suundusime teisele poole saart Punto de Hidalgosse, mis on eluarmas väikene külake teravatipuliste mägede ja ookeani vahel. Seadsime end Nico samuti argentiinlasest sõbra kahetoalises korteris sisse ja ülejäänud päeva ronisime rannas kividel ja lebotasime niisama samal ajal kui poisid surfasid. Mitte just väga lai diivan-voodi oli meil Nora ja Triinuga kolmepeale ja ega seal just väga palju ruumi ei olnud, aga me olime kõik nii vässud, et vahet polnud. Ja pealegi, see teema nende heade lammaste ja ühe laudaga, teate küll.
Järka päev oli laupäev – esimene võttepäev. FYI ignorantidele, et käimas oli video väntamine Nico superhitile „Liigutage peput“. Sel päeva filmisime külma, vihma ja tuult trotsides neljas erinevas kohas. Nagu tõelised profid oli meil kogu garderoob ja kõik vajalikud vahendid pidevalt kaasas. Õnneks olid minu kohvril rattad all. Aga Tenerife on ilus! Uuuuh, mäed meenutasid Machu Picchut, ookean oli helesinine ja väikestes looduslikes basseinikestes kaljude vahel ujusid läbipaistvas veel ringi värvilised kalad, sellised päris soojamaa omad. ¡Impresionante! De verdad. Viimane stseen filmiti keset mingit umbrohtu kasvanud põldu, mille me koduteel kogemata leidsime. Mis selle juures aga täiesti geniaalne oli, oli see, et see mainitud põld oli täis kirsstomateid! Nora ja Triinu korjasid siis koti neid täis ja hiljem tuli sellest imehea õhtusöök. Mitte et Nora muidugi ükskõik, millest midagi maitsvat kokku ei keeraks, eksole. Aga jaa, avamaa kirsstomatid veebruarikuus.
Pühapäev – teine võttepäev. Sel päeval oli päike väljas ja hommikul filmisime maja basseini äres ja sees basseinistseeni. Pärast veel kahes teises kohas. Aga jaaa, see video peab küll päris kipa tulema – nii palju värve, nii palju erinevaid võttekohti, nii palju liikumist! Vähemalt pool Nora ja Triinu kantud riietest olid minu kapist pärit niiet nüüd on nad mul igaveseks kinokunsti ajalukku jäädvustatud.
Õhtul tuli video purkisaamise puhul loomulikult pidu ka teha. Kõik nende seal samas külakeses elavad sõbrad tulid kokku. Üks neist tegi pitsasid, mis olid lihtsalt parimad! See valmistamisviis oli ka muidugi päris hea. Noormees tantsis parukas peas ja viskiklaas käes mööda kööki ringi, sõrkus taigent, lõikus seeni etc. Eks need pitsad tulid ka siis rõõmsad ja sellepärast nii maitsvad olidki. Kogu nende argentiinlastest sõpruskond elatab ennast tänavatel teatri vms tegemisega ja nad teenivad niimoodi rohkem kui nad mõne tavapärase tööga eales teeniksid. Kahel neist on maailma kõige armsam laps – Ciro – kellest tuleb kindlasti täiesti super inimene, sest ta on kogu aeg sellistest uskumatutest ja huvitatavatest inimestest, muusikast ja kunstist ümbritsetud.
Kui me saabusime, oli külmkapi peal 5 pudelit kanget alkoholi. Nora ja Triinu vaatsid neid kohe ja ütlesid, et selleks ajaks, kui me lahkume, on need kindlasti läinud sealt. Neil oli õigus. Viskit läks pidevalt nii hommikukohvi sisse kui ka niisama otse pudelist kõhtu. Sel õhtul tegime lõpu peale kogu alkoholile, mis selles korteris leidus. Peo käigus ilmus kuskilt välja hunnik parukaid, mis muidugi palju elevust tekitasid. Peale selle veel muid erinevaid karnevaliriideid. Lõpuks olid kõik ikka väääga purjus. Hahahaha, ja sellel õhtupoolikul oli meile saabunud ka üks soome neiu CouchSurfingust. Ta oli ikka totaalselt teemast väljas. Vaikne, rahulik ja imelik. Kogu selle möllu ja hullude inimeste keskel pidi ta end küll väga kehvasti tundma. Kardan, et see vaene naine enam kunagi CS kaudu omale öömaja ei otsi. Olgu tal tore seal La Palma saarel RainbowMeetingul, kuhu ta järkal hommikul suundus :D
Aga see korter, kus me ööbisime oli ka muidugi teema omaette. Ok, korter tegelt oli ju suht tavaline, aga see, mis sealt aknast paistis...elu on ikka ilus küll, kui rõdut päikeses sillerdavat ookeanit ja Teide vulkaani lumist tippu näed! Korteri elanik, C-ko, on ka omaette hullumeelne tegelinski. Ei jõua kõike kirja panna, aga hea näide tema mitte just tavalisuse piirides manööverdamisest on näiteks see, et ükspäev pani ta koos pükstega omale veel ka rebasesaba külge ja käis sellega siis päev otsa ringi. Kui keegi talt küsis, et mis värk sabaga on, siis vastas ta lihtsalt, et „Se me creció.“ („Kasvas mulle.“)
Esmaspäeva hommikul läksime bussile. Panime Triinu La Lagunas maha, et ta sealt lennuki peale saaks minna ja sõitsime ise Santa Cruzi. Taidlesime Nora ja Nicoga linna peal ringi. Sõime, jõime, jalutasime ja vahepeal kirjutasime ühe kiriku ees pargis istudes Nico ülejärgmisele eestikeelsele superhitile sõnad. Pool kaheksa õhtul läksin laevale, et tagasi koju Gran Canariale sõita. Hea reis oli. Pilte mul kahjuks pole, aga eks need varsti kuskile ilmuvad kah. Ei tea, millal video valmis saab, loodme, et käbeeeee!
Värise, Eesti!

Mary Pickford used to eat roses

2010-02-25T09:50:00.000-08:00

...ja mina olen viimase nädala jooksul nii palju magusat söönud, et hirmus hakkab. Kõik Kadrikese ja minu vähese enesekontrolli süü. Magus ei tee ilusaks nagu roosid Mary Pickfordi tegid, vaid paksuks ja punne toodab kah näkku.
Kui mul semestri alguses oli plaan ilusti koolis käia ja isegi sagedamini raamatukogu külastada, igast asju lugeda jne...siis nüüd on see kõrgelennuline plaan sügavale mutta vajunud ja üritab vaevaliselt seal setete vahel oma sõrgu liigutada ning nina sopa seest välja tõsta. Hetkel veel suht edutult.
Esimesel koolinädalal ma siis koolis ei käinud. Kolmapäeval, mis oli 10. veebruar, olin päeva rannas ja õhtul kolmapäevale kohaselt ikka Heineken. Sooja tegime jällegi Flo juures. Seekord oli seal ka kolm kena tsehhi poissi ja kui ma nendega tutvudes ütlesin, et ma Eestist olen, siis jäid kõik niimoodi emotsioonidest pulbitsevatena üksteisele ja mulle otsa vaatama. Mul tuli juba päris hirm peale, et mis nüüd siis on? Selle poole sekundi jooksul jõudsin ikka igast asju juba välja mõelda. Ja siis tuli välja, et nood samad poisid elavad 2 eesti tüdrukuga koos. No vot, leidsingi eestlased üles. Nende nimedega on päris raske, sest need on imelikud, aga tsehhi keele häälduse ja kirjapildi vahel olen juba seaduspärasusi märkama haanud :D Ega neil eesti nimedega ka kerge pole: kui ma neilt nende tüdrukute nimesid küsisin, siis vastasid, et Liivia ja Kart. Eeee...Kart? Mis Kart? Selline nimi ongi ve? See küll eesti nimi pole...Kart? .... AAAAAAAAAAAAAA, Kärt!!!!!! :D Õhtu oli muidu suht imelik ja mitte nii tore, sest oli tunda, et midagi on sealt korterist ikka nüüd puudu...inimene, kes ühendaks kõiki...oli siin üks vahepeal, kes seda teha suutis. Aga jah..
Reedel otsustasime Alesiaga, et kui karneval siis karneval! Panime oma parukad pähe ja läksime CouchSurfingu peole, pärast karnevalile ja seal sain essat korda nende eesti neiudega ka kokku. Ja ookeanis käisin ka, seekord lausa riietega, niiet need niigi kokkuliimitud kingad on nüüd omadega päris kutud.

Kui ma laupäeval u kolme paiku üles sain ennast lõpuks, oli mul juba väga kiire. Koristasin, käisin poes, tegin süüa, pesin pesu ja siis Kadrikesele San Telmosse bussivastu!!! Mõtlesin bussiga minna, aga kui León y Castillo tänavale jõudsin, leidsin eest värvilise ja sulelise rongkäigu, mis lookles mööda kogu tänavat. Niisiis jäi see bussimõte mul katki ja jooksin bussijaama jala. Sain Kadri kätte, sõime kodus ja siis randa veini jooma. See leedukas Andrius ühines meiega ka ja pärast Santa Catalinasse karnevalile. Pühapäeval ja esmaspäeval näitasin Kadrile nats linna ja randa. Aaa, ja pühapäeval jalutades arutasime Kadriga, et kus riigis on kõige kenamad mehed ja jõudsime järeldusele, et vist ikka Rootsis. Tulime siis koju ja elutoas oli pesueht rootsi poiss :D Mingi Oliveri sõber, kes talle külla tuli. Ta on siiamaani meil, homme peaks vist ära minema. Jaaaa, on küll ilusad jah, saime veelkord kinnitust :D Esmaspäev ja teisipäev olid karnevali tõttu koolist vabad :)
Esmaspäeva õhtul võtsime randa 3 pudelit veini kaasa ja abistava leedukat ka ei olnud...poleks pidanud, jaa jaaaa. Kui ma kolmanda pudeli viimast tilka tilka omale sisse suruda üritasin, siis korraga tui kõik lihtsalt välja, öäkk :P Aga pärast seda hakkas parem, joove oli meil ikkagi vääääääga tugev. Koperdasime mingist kohvikust läbi ja müüja suure abiga saime lõpuks sellest nätsu-vending-machinest nätsu kah kätte :D ja siis me tantsisime ja jõime veel ja veel...öösel ärkasin selle peale, et Kadril oli ka halb hakanud ning põrandale ja aknast välja oksendamise vahel viimase variandi valinud :D Hommikul saime seda siis koristada. Kolmapäeval algas torm. Täitsa jube, puud murdusid ja mida kõike veel. Kui me välja hakkasime minema ja mu maja juures bussi ootasime, nägime, kuidas üks pakendiprügikast ümber läks ja kuidas terve tänav korraga igast sitta täis oli. Kõik lendas ja liiklusmärkide postid kõikusid.
Kolmapäev=Heineken. Enne seda veel mu suht lemmikuks saanud Camaleón, kus rämedalt suur tops Cuba Libret (aka Cuba Litro) maksab 5 euri. Love it! Kui muidu olime ikka igal õhtul kõigi 3 tsehhi kuti ja Kärdiga hänginud, siis sel õhtul oli neist ainult üks seal, õnneks see kõige ilusam ;)
Neljapäeval oli kool tormi tõttu suletud (ja no ausalt öeldes, ega mul mingit õilsat koolimineku plaani ei olnud kah). Käisime siis niisama Veguetas suveniire Kadrile otsimas ja täiesti hulluks läinud merd vaatamas. Täitsa lõpp, Las Canterase promenaadil kõndides võis ikka päris märjaks saada, sest vett pritsis paaaalju! Õhtul tuli meile külla Ainhao endine tüdruk Lorena ja tegi sushit, mmmm.
Reedel oli Ainhoa sünna. Päeval olime Kadriga rannas, õhtul tellis Ainhoa hunniku tai toitu ja siis sõime seda ja minu tehtud kräsupead ta sünna puhul. Väga hea oli :)
Laupäeval tegime tripi Puerto Ricosse ja sealt jala mööda mereäärt Playa de Amadores’isse. Alesia ja ta uus sakslasest korterikaaslane Felix olid ka kaasas meiega. Pühap sõitsime linnaliinibussiga Isletale ja ronisime seal kõrgele mäe otsa. Päris kõrge ja änka oli.

Õhtul sõime Kadri ja Alaga Las Canterasel paellat ja jõime sangríat. Või noh, Ala sõi pitsat ja jõi veini :P

Esmaspäeval üritasin siis uuesti 2. semestrit alustada. Läksin kooli ja puha. Tund jäi ära. Kahufhriughern! Kella viiest panin Kadrikese Santa Catalinast lennujaama bussi peale ja läksin Ala juurde veini jooma. Ta kahe sakslasest korterikaaslasega jõime koos nelja peale kolm pudelit veini. Siis oli kõigil nälg ja tegime pastat kah. Hea on vara jooma hakata, saab ilusti varakult koju ja isegi järkal päeval kooli. Aga nojah, kuna ma pole selle kooliskäimisega harjunud enam, siis ajasin loengud segamini. Lõppes asi sellega, et ühte loengusse ma ikkagi ei läinud, aga teises käisin ilusti ära.
Eile käisin siis esimest korda elus 24. veebruaril koolis. Päris huvitav tunne oli :D Essa loeng toimus, aga teine jäi ära. No ma ei imesta enam üldse. Õhtupoolikul käisime Felixiga üht veefotode näitust vaatamas, päris äge näitus oli ja pärast läksime Alaga eesti-tsehhi korterisse vabariigiaastapäeva tähistama. Jõime, sõime ja vaatasime teatesuusatamist. Koju sain mingi nelja paiku ja kavatsesin isegi täna kooi minna, aga kui ma ennast püsti hakkasin ajama hommikul, siis lõi peavalu mu tugeva haagiga pikali tagasi. Nii ma siis lesisin siin enda laias ja mõnusas voodis oma pohmakapäeva kuni kella neljani. Nüüd peaks koristama hakkama ja kohvrit pakkima sest hommikul kella kaheksase laevaga Tenerife poole minek!

I am fine, just a litte slow right now

2010-02-09T01:54:00.000-08:00

Pühapäeval tegime Alesiaga pika jalutuskäigu Las Canteraselt mööda rannikut Isletale ja sealt läbi Isleta ägedaid agulitänavaid tagasi. Mõnus oli, eriti kui linn läbi sai ja laavast kaljud algasid. Istusime siis seal ja vaatasime merd, mõlemad oma mõtetes tükk aega. Pilvine oli ja Tenerifet ega midagi muud polnud paista, ainult suuured helesinised mässavad lained ja tühi silmapiir. Hetkeks ununes kõik ära ja mõnsa mõnsa oli. Isegi see umbes samal ajal Düsseldorfi poole startiv lennuk ei tulnud mul vahepeal meelde.

Pärast käisime Opencor'ist läbi ja läksime minu juurde süüa tegema. Vaatasime The Flight of the Conchordsi nats ja lebotasime niisama. Kõiki asjaolusid arvesse võttes oli üle ootuste hea päev :)
Ja siis esmaspäeval - UUS SEMESTER. Ei olnud kohe mitte mingit tahtmist kooli minna. Hommikul, kui minema hakkasin, sadas padukat niiet, häbi-häbi küll, Helen, aga ma võtsin takso...nii ära kanariseerunud juba, et vihmaga õues naljalt ei jaluta. Alesia naeris mu üle veel terve päeva selle pärast.
Loeng pidi olema El Español en Canarias, aga loomulikult ei olnud õppejõudu kohal ja päras u 45-minutilist ootamist läksime minema. Vähemalt on mul nüüd üks aine, kus on palju Erasmuslasi, värskendav :)
All koridoris kohtusin veel ühe uue Sveitsi tüdruku, Ninaga, kes oma tunniplaani üritas kokku panna seal. Ta oli ka seal poiste keelekursusel ja ma olin teda pidudel näinud, hästi vahva tüdruk tundub olevat. Saime siis Alesiaga end asjalikena tunda natuke ja teda aidata :)
Aga siis Hiperdinosse, sealt nats süüa ja väike vein ja Alesia juurde. Tegime salatit, sõime ja jõime end purju sellest veinist. Siis koju magama :P

Õhtul käisin veel korra Floriani juures, sest oli laupäeval oma salli neile jätnud. Rääkisme päris palju juttu ja vaffa oli, sest Flo on tõsiselt äge poiss ja kuna üle keskmise kena ka, siis ma väga loodan, et ta siin mõne totaalselt ajudeta tibi otsa ei koperda, sest neid tiirleb ta ümber ikka päris palju. Iga juhul pärast seda jutuajamist tunnen ennast palju paremini kui enne :) Ja Reido ja Thomase asemele leidis ta ka juba uued elanikud - üks prantsuse ja teine saksa kutt. Pole neid veel kohanud, aga ehk siis kolmapäeval näen.
Paar päeva tagasi hakkasin milegipärast Maximo Parki kuulama. Enne teadsin neil ainult umbes 5 laulu, aga nüüd kuulan neid juba mitu päeva ja meeldib hullusti jälle. Paljude laulude sõnad lähevad nii hästi kokku kogu praeguse olekuga ka :)
"You magnify the way I think about myself
before you came I rarely thought about myself
[---]
inside your head were things I never thought about"
...näiteks.
Ja see lugu on ka hullust hea:
http://www.youtube.com/watch?v=eWwBkA0GqaY
Ainhoa ja Oliver läksid eile paariks päevaks Tenerifele. Koristasin köögi ära ja see püsib puhtana juba teist päeva, sest tavaliselt just nemad selle köögi ära sittavad ja ei korista. Aga siiski armastan oma väikeseid plägakustisid ja igatsen neid juba hullupööra. Vähemalt Susana on seekord siin :)
Pidin täna kooli ka minema, aga otsustasin ümber, ei viitsinud kohe üldse ja kõik riided olid ka veel nööri peal niisked nats. Päike paistab, väib-olla lähen randa, aga võib-olla hoopis magan nats veel ja koristan oma toa ära ja pesen voodipesu, sest voodi on liiva täis ja see ei lähe kuidagi moodi ära siit. Päris ebamugav iseenesest.
Hahahaa, ja süüa teen omale päris huviavaid asju viimasel ajal. Igast juurikaid ja ja muidu taimi keedan ja praen ning vahetevahel nats kana või chorisot, kitsejuustu või sinihallitusjuustu sisse. Hea on niimoodi ilma plaanita süüa teha, sisse visata kõike, mis kätte satub. Ükspäev tuli selline asi nt:

Ja Karin, ma pole kõrvitsasupi retsepti unustanud! Sa saad selle varsti ;)
Vot.
"Is it cold where you are this time of year?
You didn’t leave a scar."

Go and dance with your thunder and lightning!

2010-02-07T13:53:00.000-08:00

Lambrusco ja shokolaadi-apelsini jäätise kõrvalt teile jutustan....
need kolm nädalat on olnud mu siinoldud aja jooksul kõige sisutihedamad. Emotsioonid, peod, seiklused, meeletused, ülesmäge, allamäge....etc. Et kõik siinset tsensuuri ei läbi, panen kirja ainult valgustkannatava osa ja juurde võib igaüks ise mõelda just nii palju, kui soovib ;)
Niisiis, viimane kord kirjutasin just päev enne, 14. jaanuaril, kui saabus Reido – Erasmusehakatis Tartust :)

Kuna tal kuskil ööbida ei olnud, siis tuli ta alustuseks minu elutuppa elama. Nädalavahetusel otsisime talle korterit, aga ei leidnud veel. Esmaspäeval oli mu Lad-Am kirjanduse eksam, mille kohta etteruttavalt võin juba öelda, et ma selle läbi kukkusin (mis on veel sada korda piinlikum, sest ma Eestis ju korra juba võtsin seda ainet – idioot jääb ikka idioodiks :P). Nonii, ja pärast seda sain kokku Reidoga, kes tuli oma esimesest hisp keele tunnist Tafirast ja oli 2 uut sakslasest Erasmust kah kaasa vedanud – Florian ja Thomas.

Esimene neist läks suht kohe kuskile omateed, aga Thomas tuli meiega koos üht tuba vaatama. Tuba sakkis, aga Thomas ei sakkinud üldse ja õhtul jõime veel Plaza Farray’l neljakesi paar õlut – Alesia ühines kah. Teisip möödus kah linna ja kortereid mööd jaurates, niiet kui koju jõudsin, oli mul mõlema talla all hiiglaslik vill. AGA korteri me saime!!!!!!!!!! :D kesklinnas ja peaaegu Ladina-Ameerikas, sest aadressiks c/Montevideo 2 ;) Korter oli nii äge, et mul tekkis tahtmine ise kah sinna sisse kolida. Kolmap tegime siis lepingu ja kuna seal oli 3 tuba, siis otsustas too mainitud Florian ikkagi ka sisse kolida. Sain tõlki mängida pidevalt, sest keegi poistest hispi üldse ei jaga, aga noh Thomas vähemat tegi küll väga tarka nägu kogu aeg, ma isegi jäin vahepeal uskuma, et ta aru saab, mis korteriomanik räägib :D Niisiis, tegime lepingu ära ja omanik polnud veel uksest väljagi saanud, kui poisid juba kõigile sõnumeid saatsid, et täna nende juures FIESTAAA! Äge oli see fiesta täitsa ja lõppes Heinekenis enamuse jaoks. Ma sain ühe ookeanisujumise kah tehtud sel ööl jällegi :) ja Thomas oma hisp keele tundi igal juhul neljap ei jõudnud.
Nädalavahetusel olin üksi kodus, sest Aihoa ja Oliver olid Fuerteventural ja Susana kodus Portugalis. Reede õhtul tegime Thomasega meil süüa ja laup sõime poiste juures õhtust (Flo on parim kokk!! :)) ning läksime kolmekesi välja. Me olime kolmepeale joodud pudelist rummist ntäielikud kännuämblikud juba ja hoolimata meie suurtest pingutustest ei leidnud me üles baari, kus ülejäänud Erasmused olema pidid. See oli kohutavalt koomiline, kuidas me tänavatel koperdasime ja mööda linna taksodega edasi-tagasi sõitsime.

Lõpuks läksime jahisadamasse ühte kohutavalt poshi ja õudsasse klubisse, kus olid siis need teised Erasmused lõpuks ka. Tantsisime päris palju ja Flo hookis upi ühe itaalia tsiki, kelle mingi vana-vana ema, isa või lehmalellepoeg oli Eestist pärit olnud.
Selle kõige keskel ma siis üritasin eksamiteks ka õppida...
Teisipäeval, 26. jaanuaril, saabus mulle külla Karin!!! Õhtul käisime jällegi Plaza Farrayl õlut joomas Karini, Reido, Thomase, Floriani, Alesia ja ühe ta Madridi sõbranna Dianaga.
Kolmap oli mul kanaaride kirjanduse eksam. 2 luuletust tuli analüüsida, pole elus sees nii palju kräppi ühte eksamisse kirjutanud, tulemust veel ei tea, aga eks vast samasse auku, kuhu esimenegi eksam läks. (Sest teise luuletuse „analüüsi“ alustasin sõnadega: „ega ma väga hästi aru ei saanud, aga...) Õhtul aga jällegi pidu poiste korteris. Seekord oli seal palju rohkem rahvast ja väääga äge.

Lõpp jällegi Heinekenis, rannas, Heinekenis. Mina magasin terve järka päeva ja reedel üritasin raamatukogus õppida kogu päeva, aga noh...läks nagu ikka. Karin tuulas linnapeal sel ajal, raamatukogus õppimisnägu tegin. Õhtul oli poistel keelekursuse lõpu õhtusöök ja kuna nad võisid deite kaasa võtta, siis me läksime siis kah sinna. Jällegi palju kanaaride sööki ja vääga palju rummi. Hiljem tantsisime veel Santa Catalina pargis karnevalil.

Kui me Kariniga koju jõudsime, oli Oliver just alasti wc-sse läinud ja unesegane nagu ta oli, ei suutnud sealt õigel ajal välja saada. Siis ta seisis seal ukse peal, oma aare peos ja hädaldas-karjus nagu väike plika, sest poolenisti magas ja ei suutnud sealt liikuda, kuigi nägi, et me tulime. „Oliver, mine nüüd!“ ja siis saime me kah vannituppa minna. See oli lihtsalt niiiiiiiiiiii naljakas!!!
Pühapäeval sõitsime poiste ja Kariniga Puerto Ricosse ja sealt laegava Puerto de Mogáni. Saime veel selle laeva peale, mis teeb sama raha eest ringi läbi delfiinitsooni. Lained olid aga niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii suured! Täiesti hullumaja, kui äge see oli, kõikus täiesti hullumeelselt, tuli reelingust ikka tugevalt kinni hoida ja pigem põranda ligi püsida, et mitte üle ääre lennata ning vahepeal tundus küll, et nüüd läheb pooleks see laevuke. Me olime viiekesi üleval tekil ja alumine korrus oli penskareid täis, neil võis küll päris halb olla. Aga meil oli lõbus. Vahepeal rääkisin kapteniga, kes ajas igast põnevat juttu ja oli üldse lõbus. Sellise lause ütles kah: „Kanaarlase jalad on Aafrikas, pea Euroopas ja süda Ladina-Ameerikas.“ Enne laevale minekut oli Thomas lubanud püksid täis lasta, kui me vaalu peaks nägema...püksid jäid kuivaks ja delfiine ka kahjuks ei näinud, aga lendavaid kalu küll.
Puerto de Mogán on mu lemmiklinn Gran Canarial. Nii ilus lihtsalt! Ronisime mäe otsa ja vaatasime vaadet.

Siis käisime ujumas ja saime padukat kah kaela pärast. Hiljem tagasi laevaga ja see oli isegi hullem. Me Kariniga ronisime ringi ikka seal ja hängisime kaptenisillal, kuigi kõndida oli pmt võimatu ja Thomasel oli päris halb, üks naine oli lausa tõsises paanikas ja nuttis. Kui Las Palmasesse tagasi jõudsime, käisime 6.50 eurises söö-palju-jaksad hiina buffes söömas, mmmmm :)
Järkal päeval, esmaspääval, oli mul Dialectología eksam, sealt samuti ei oota just suuri tulemusi. Õhtul istusime jällegi Karini ja Thomasega Santa Catalinas ja jõime õlut. Vihma padutas ja mõnus oli olla. Teisipäeval olid kõik koolid vihma tõttu suletud (mis on eriti naljakas, sest ma isegi ei pannud tähele, et vihma sajaks :P). Sellel hommikul lahkus Karin ja mina olin terve päeva haige, samal ajal üritasin järka päeva foneetika eksamiks õppida.
Kui see tehtud sai kolmapäeval, siis magasin ja pärast käisin korra poiste juures, sest Reido oli siiski otsustanud Eestisse tagasi minna ja käisin talle tsau ütlemas. Pärast seda sain kokku ühe leedu poisiga couchsurfingust ja pärast läksime tema, Thomase ja Floga randa õlut jooma. Sealt edasi Cameleosse, mis on baar, kus pool liitrit Cuba Libret maksab 5 euri. No vot siis jõime neid seal Thomasega kahepeale 3 tükki...palju ühesõnaga! Hiljem jällegi Heinekeni.
Neljap oli taas pohmapäev mul (poistel lausa mingit suuremat sorti (toidu)mürgitus mõemal) ja reedel jalutasin rannas, vaatasin üle ookeani Tenerifet ja Teide vulkaani lumist tippu ja leidsin Floriani Ciceril lebotamas. Ta ütles, et Thomas kavatseb ka koju Saksamaale tagasi minna. Võinii... Käisin siis korra temaga rääkimas ja üritamas teda ümber veenda, aga ta oli otsustanud. Talle ikkagi ei meeldinud mõte 5-kuulisest puhkusest ja ta tahab oma tüdrukule hea poiss olla edaspidi, sest nende 2 ja poole nädala jooksul ta seda kohe mitte ei olnud. No vot niimoodi siis.
Ja teistest uutest Erasmustest kah nats. On näiteks Alain, hollandi kutt, kes on ehe Erasmus – pidu, naised, alkohol! Poisid panid talle nimeks Twinkie-man, sest see pidi iseloomustama tema vaid-ühe-asja-peal-väljas-olevat loomust. Paar normaalset tüdrukut Sveitsist, Hollandist, Soomest...hahahaahaa, ja siis on 2 itaalia tsikki – üks kole nagu öö ja teine veel hullem, aga tibid missugused. Hullumaja! Käivad isegi rannas täismeigi ja samade riietega, millega klubis. Ühe nimi on Viola Ferrari, teist ei mäeta, aga minu jaoks on nad Viola ja Ferrari. Sellel kahenädalasel keelekursusel osales veel üks iiri poiss Dermot, kelle perekonnanimi on Lawless :D ja selle nime järgi kõik teda tundsidki pigem. Teda igatsen juba päris palju, sest ta oli äge.

Eile käisin siis veel korra poiste juures Thomasele tsau ütlemas. Sõime churrosid ja hästi mõnus oli seal jutustada. Niiiiiiii kohutavalt kahju on, et ta minema läks! Aga ta oli liiga hea poiss, selleks et jääda...

Out of lack of intrest, today has been cancelled.

María Jesús

2010-01-14T17:17:00.000-08:00

Tunnen end kui Venezuela seebikas, sest meil on just sellenimeline KODUABILINE nüüd – María Jesús. Talk about Erasmus ja vaesetest tudengiaastatest :D Mu üllatus ei olnud just väike, kui ma peale magamata ööd ja pikka lendu 9. jaanuari hommikul lõpuks oma mäe otsa koju tagasi jõudsin ja oma toast triikiva tädi leidsin, mu voodi peal Ainhoa ja Oliveri riiete hunnik. Nojaaa, mina ta eest maksma ei hakka, aga Ainhoa on nii busy, et ta muudmoodi enam elatud ei saa. Las ta siis tatsab siin ringi.
Muinasjutulisest, lumisest, lihtsalt võrrrrratust Eestist lahkusin 7. jaanuari pärastlõunal, et kella kaheteist-ajal öösel Barcelonasse jõuda. Lennukis jõudsin vahepeal natuke ära armuda ka :P Nora ja Triinu võtsid mu oma uhiuues kodus vastu, kus Nico ka pesitses, jõime viina ja selle öö veetsin Triinu kaisus, hea soe oli. Reedel aelesime pmt terve päeva nende köögis, sõime ja jõime Vana Tallinnat kohviga. Õhtul läks Nora tööle ja meie Triinuga Nico stuudiosse, kus nende mingi sõber oma uut laulu lihvis. Päris hea laul oli. Kui Nora töölt vabaks sai, suundusime iiri baari nimega ”The Quiet Man”, mis oli pilgeni soomlasi täis. Tantsisime nats ja varsti tuligi juba mu asjade järele minna. See veetlev trio saatis mu Girona bussile ära ja kuna ma terve sõidu aja magasin, läks see kiiresti. Need 3 ja natuke veel tundi lennukis läksid ka täiesti lennates (selle sõna igas tähenduses), sest magasin jällegi terve aja. Kui ma Las Palmas de Gran Canaria kesklinna jõudsin, avastasin, et terve Santa Catalina park oli mingeid tellinguid täis....jajaaaaaa, varsti algab ju karneval. Niisiis olid nad bussipeatuse oma ehitistega ära blokkinud ja ühtki varubussipeatust ma ei silmanud, hea vabandus takso võtta.
Kui María Jesús oma triiklauaga mu toast elutuppa transporditud oli, magasin ma terve päeva. Õhtul tuli Alesia, jõime Vana Tallinnat ja läksime välja. Auditorios kohtusime mu uue änka korterikaaslase Susana ja ta sõbrannadega. Uuuuuuuh, edasi-tagasi ühest baarist teise joostes ja meeletult tantsides möödus see öö :) Alesia tuli ööseks minu juurde ja hommikul tegime veel Tenerifele sõidu plaane. Seal on küll väga kindel plaan nüüd ära käia. Esmaspäeval käisin koolis, aga kuna üks tund ära jäi ja teise ma ei läinud, siis tulin sealt suht käbe tulema kah. Teisip oli peaaegu korralik koolipäev, va see, et viimasesse tundi ma ei läinud...kõht oli tühi...Käisin poest läbi, ostsin pizza ja pudeli veini ja läksin Alesia juurde. Paari tunni pärast koperdasin koju, pea juba täitsa uimane :P Lebotasin natsa ja kella kaheksa paiku läksime Alesia ja Susanaga randa, 3 pudelit veini kaasas. Noja siis me jõime...palju, sest jõime peaaegu kõik ära. Vahepealt on mul puudu, aga lõpuks olime mingis klubis, kus jällegi tantsisme ja mingi aja pärast leidsin ma end WC poti kohale kummardumas ja mingitele piffidele ukse taga karjumas ”esperen!!!” Kiiresti koju ja magama! Ei pea vist mainima, et mu õilis plaan kolmapäeval kõiki 3 loengut külastada kukkus kolinal läbi ja magasin terve päeva. Täna käisin aga mõlemas loengus ja isegi õhtuses hispaania keeles. Koju jõudes leidsin ees veel 2 baski. Mingid Oliveri sõbrad, kelle nimesid ma hääldada ei suuda ja kes täna ööseks meile jäid. Nüüd ongi esimese semestri loengud läbi ja esmasp esimene eksam. ¡Qué miedo!

„Hahahahahaahahhaahahahahaaaaaaaa!!!“

2009-11-25T02:48:00.000-08:00

...see olin mina eile, kui Ainhoa esimest korda oma surfilauda proovis. Olin rannas liiva peal maas sõna otseses mõttes kõveras, sest nii naljkas oli :D Tegelikult pidi ju Oliver ka tulema ja teda alguses nats õpetama, aga ta pidi tööd tegema ja kuna Ainhoal on alati kõigega kiire, siis läksime kahekesi. Olli oli teda enne hoiatanud ka, et see pole hea päev alustamiseks, sest lained väga suured, eriti üksipäni eksole :P Aga läksime ikkagi. Nalja sai juba selle kostüümi selgaajamisega, sest see on väääga kitsas asi:

Ta läks:

Ja tuli tagasi:

sest ta pmt ei saanud esimesest lainest läbigi ja vesi ajas ta kogu aeg kaldale liiva sisse tagasi. No öelge, et te ei naeraks :D
Lõpuks tuli mingi surfipoiss (kes oli meid oma koduaknast näinud) meile seletama, et see koht on üldse surfamiseks halb ja no eriti algajale :P Nats aja pärast tuli meie juurde veel mingeid ta sõpru ja siis me seal kuulasime tarkade poiste juttu (kes arvatavasti sisemuses kõvasti naersid me üle :D) ja sõime mendariine.
Esmaspäeval käisime ühes rannas, kus ma enne käinud polnud. El Confital selle nimeks. Oliver tahtis surfata ja me lihtsalt majast välja saada. Juba randa saabumine oli äge, sest sinna viis mingi eriti halb tee, Ainhoa väike tumehall Polo sai päris mitu korda kõhu pihta lööke, sest see tee oli vast pigem traktorile mõeldud. Aga kohale jõudisme ja väga äge oli. Lained olid suuuuured ja ilusad, meri sinine

ja üle lahe nägi linna ka, isegi meie maja :)

Lõpuks Olli ikagi vette ei läinud, sest lained olid valed, nii ta ütles :P
Ja muidu, jätkame siin rõõmsasti usteta. Uuuh, ja nädalavahetusel tegime organismi puhastust. Ainhoa luges, et see aitab akne vastu ja siis me proovisime. Kolm päeva sõime ainult õunu ja jõime vett. Kõige hullem oli see, et Oliver ju ikkagi sõi normaalselt. Kokkas ja lõhnad levisid mööda maja, sõi ja naeris meie üle. Ja noh, õunad olid alguses head, aga nüüd ei taha neid enam tükk aega näha :P Kui me neid fruterias ostmas käisime, siis müüa oli väga uudishimulik ja tahtis vääga pealetükkivalt teada, mida me teeme kasti õuntega. Ikka tõsine Hispaania tunne tuli peale seal poes, Eestis poleks müüal sooja ega külma, mida sa pärast poes lahkumist teed nende õuntega.
No vot, täna jälle esimesse loengusse ei läinud, sest kell 9 on ikka liiiiga vara :P Ja no ega mul siin suurt midagi praegu enam rääkida pole, jään reedet ootama :)

Ayayayayayay

2009-11-17T13:36:00.000-08:00

Ei, Anne, meil ei ole veel uksi :) ja vist veel niipea ei saa ka neid :P no lubatakse u 24. novembriks hetkel, aga ma ei tea enam, keda või kas uskuda :D Ühesõnaga, praegu jätkame veel kõõõike kõigiga jagades.
Edenenud on aga asjad kolmanda korterikaaslase koha pealt. Eelmisel kolmapäeval saabus Las Palmas de Gran Canariasse Ainhoa sakslasest ülemus Oliver. Kuna tal ei olnud kuskil olla siin ja meil tuba vaba, siis kolis praegu meile. Me mõlemad olime ainult tema häält kuulnud Skypes ja selle järgi arvasime, et ta on vähemalt 50 ja mingi hääästi tõsine lipsuga onu....eeeh, no mitte päris :D Juba eelmisel õhtul enne saabumist saatis ta Ainhoale endast pilti, et lennujaamas lihtsam oleks leida. Pildil oli mingi päikesepõlenud kuklapatsiga surfar. Me ei osanud eriti seisukohta võtta, aga peale jäi siiski arvamus, et ta kogemata saatis mingi vale pildi :P Aga järkal päeval ta siis jõudis, kaasas olid nii pats kui ka surfilauad :D Jaaa, ongi surfar. Igal hommikul poole kaheksast läheb randa, ühe laua ta juba lõhkus omal ära ja eile oleks peaaegu teisest ka ilma jäänud. Mingi hull maailmarändur on ka, praegu nt tuli siia Costa Ricalt. Ainhoaga tegelevad nad hetkel veepealkõndimis-pallide saareletoomisega ja meie usteta korterist on saanud peakontor. Vot midagi sellist hakkavad need pallid välja nägema:

Tahaks juba proovida nendega jalutada :) Praegu käib mingi hull inimeste intervjueerimine, et personali leida. Jaaaa, kontor on meil siin täiesti, aga lõbus on.
Nädalavahetusel oli siis WOMAD, millega mul eriti hästi just ei läinud. Selles suhtes, et ma ei jõudnud sinna väga kahjuks. Asi oli nii, et neljapäeval, kui see algas, õppisin ma päev otsa ühe soome neiu Mariga foneetikat ja õhtul olin nii väss, et ei vinnand liigutada. Võtsime siis plaani, et lähme reedel....AGA meil oli 6 pudelit veini.... ja 3 inimest ei peaks 6 pudelit veini korraga ära jooma!!! Me olime kõik täiesti purjus siin ja kuna ikkagi üks sakslane ka kambas oli, siis toimus meil siin elutoas väike techno-pidu, diskopalli meil veel pole (aga on plaanis kindlasti osta!!), kuid täiesti arvestatav kodupeokene oli küll. Ja siis tuli reede....kus Helenil oli ainukesena pohmakas!! Ikka täielik tuumakas. Siis ma lebasingi päev otsa voodis ja jooksin vahetevahel meie usteta WCdesse ooooooksendama :P Pluss veel see, et korteri omanik Moisés oli päev otsa meil ja paigaldas köögikappe...PUURIGA pidevalt auke seina puurides :S see oli mu elu üks hullemaid päevi!! Õhtul oli mul ka veel nii paha olla, et mingit plaani välja minna küll ei tekkinud.
Laupäeva õhtul ma siis lõpuks ikkai läksin. Santa Catalina park oli rahvast täiesti täis!!! Tõsiselt palju inimesi oli ikka! :) Kuulasime mingit portugalikeelset bändi, mis oli päris hea. Siis jutustasime lihtsalt Mari Tenerifelt pärit sõpradega purskaevu ääres. Vahepeal sattusin, ma-ei-tea-kuidas rääkima mingi saksa naisega, kes uuris, et kas ta nimi, Brigitta, tundub mulle imelik või ei...eeh, no mida iganes :D aaaa, ja veel oli meiega veel mingi hääästi kriipi saksa mees, kellega Mari CoachSurfingu kaudu kohtunud oli. Ta oli selline väike ja kiilakas ja hiiglasliku nearatusega ja oli ilmselgelt minust liiga huvitatud. Jõudsime Mariga kiiresti kokkuleppele, et ta on friik ja õnneks saime tast varsti lahti :P Enne kojuminekut käisime veel McDonaldsid väikest ööjäätist söömas.

Just saabus jällegi korteriomanik igast riiulitega ja sellel väga hetkel tegeleb ta meile kuivati paigutamisega. Sain omale tuppa tooli ka. Nonäääd, me edeneme :)
Tuba (hetk enne tooli saabumist):

Uuuuh, ja üks tähtis asi veel. Täna hommikul ärkasin üles selle peale, et padutas :D täitsa lõpp. Ma pold enne näinud sellist asja siin. Värskendav :)
Mõnusad õhtud, sööme suland jäätist

mmmm, nüüd sööma :)

Hommikune valgus

2009-11-10T08:39:00.000-08:00

„Sisse aknast piilub, läbi kardina kaeb, soendab tekisiilu, küllap ärgata on aeg.“
Kardinat mul veel ei ole, aga nüüd ärkan tõesti hommikuti üles selle peale, et päike mulle voodisse paistab. See on ikka päris ilus, kui terve mu suuuuuuuuuuuuuuuur valge voodi päikese käes vastu särab :)
„viivitaks veel viivu, veidi vaataks veel und...“ ja see nädal saan ma seda teha, sest ülikoolis on „fuga“ st, et terve nädal keegi kooli ei lähe. Mingi selline Tenerifelt La Laguna ülikoolist alguse saanud traditsioon, mis kestis alguses ainult 1 päeva, aga aegade jooksul on see nats pikemaks veninud :) einoh, mulle sobib hästi.
Nädalavahetusest. Kuna me olime Ainhoaga juba terve nädala siin ehitustööde keskel elanud, siis tahtsime laupäeval midagi teha. Kuna korter juba päris korralik (ainult mõned lambid ja kõik uksed puudu :P), siis kutsusime valitud seltskonna enda juurde sööma. Mõnus oli :)
Our wonderful livingroom:

ja peale seda läksime Alesiaga välja. Kui ma millalgi öösel koju jõudsin, siis jooksis Ainhoa mulle vastu ja ütles, et ära ehmata, meil on siin üks asi....KIIIIIIIIIISU!!! Ta oli nii väike ja nii armas ja nii hirmunud. Ainhoa oli ta leidnud maja kõrvalt oma väikeses kott-majakeses prügikastide juurest. Ja no siis oli meil terve pühapäeva kiiisu :) Nii vahva oli, kui ta mööda tube või voodi peal ringi trallas ja midagi nähtamatut taga ajas või siis kui ta magas, täielik ingel!!!

Aga no karm reaalsus on see, et korteriomanik ei luba siin loomi pidada ja meil tuli talle kodu otsida. Esmaspäeval me siis sõitsimegi ülikooli veterinaarteaduskonna juurde kliinikusse, et teada saada, mis temaga teha. No nad soovitasid omale jätta ja andsid 3 karpi konserve ka :P No vot kui vahva. Kui koju tagasi jõusime, siis nägi koridoris meie nummit üks 3. korrusel elav tüdruk, kes jooksis koju ema käest küsima, kas ta tohib kassi võtta. Ema oli nõus ja kiisul oligi kodu. Samas majas ka veel, saame vaatamas käia :)

Uuuh, ja üks huvitav asi juhtus veel. Tegeleme siin elu eest 3. korterikaaslase otsimisega. Pühapäeva hommikul helistas üks prantsuse tüdruk, kes tahtis korterit näha. Kohale tuli kohe oma kõigi asjadega, oli eile saabunud ja pidi jääma kuni 19. detsembrini. Vaatas üle ja ütles, et jääb. Wohoooo, meil on korterikaaslane! Muutsime siis kohe kõik kuulutused ära, et leida kedagi alates 19. detsembrist. Kõik oli ok kuni eilse õhtul ta koju tuli ja ütles, et talle anti koht, kus tasuta elada ja läheb minema. No mina ei tea, ikka jube loll peab olema, et ta enne ei teadnud, et ta praktikakoha juurde käib ka peres elamine. Idioot, vabandage. Ainhoa oli ikka täiesti vihane ja no see tüdruk siit just hea tujuga vast ära ei läinud.
Tundub, et Las Palmases ei saagi enam iga päev päevitada :P täna oli nt selline kahtlane ilm, kus oli nagu ilus ja soe, aga vahetevale tuli väike vihmasabin ka. Ja kohalikke ka enam rannas ei ole, ainult turistid :D Praegu on Alesial ema ja tema sõbranna külas. Rääksin nendega vene keelt ja puha...no olgu, tegelt ei rääkinud, aga aru sain päris palju ikkagi ja "do svidanie" oskasin ka öelda. Naljakas oli, meie Alesiaga külmetasime rannas pikkade varrukatega, aga nemad läksid ujuma :P nojaaaa, oli küll 25 kraadi jah, aga no külm oli :D Ära hellitatud, jajaa, ma tean! Vihmast veel niipalju, et tänavatel on jube lõbus vaadata, kuidas väikese sabina allatulema hakates kõik kanaarlased kohe kiiresti kiiresti kuskile varju alla lippavad ja seal siis ootavad, et üle läheks. Suhkrust vist.
Kui ma nüüd koju jõudsin, siis oli meie korter edasi arenenud – esikus on suuuuuuuuuuuuuur peegel, mis on täiega lemmar :) Ja lampe on ka rohkem kui enne. Uksi ei ole veel jah...no neid oleks tegelt vaja, sest nt eile öösel oli Ainhoal ta "endine“ tüdruk külas ja no....neil oli küll kapp ukseaugu ette lükatud, aga mul oli ikkagi päris "põnev“ olla siin, sest see kapp just helikindel ei ole :P:D
Neljapäeval algab WOMAD festival, mis tundub hääääästi põnev ja on teadjate sõnade kohaselt koos veebruaris toimuva karnevaliga Las Palmas de Gran Canaria kõige olulisem sündmus.

Nüüd on mul vaja veel pildid seinte peale kleepida. Ja kas ma juba ütlesin, et ma armastan oma uut tuba?!

Soe vesi ja poodud köögikell

2009-11-04T07:14:00.000-08:00

Sellised olid mu esimesed muljed, kui ma eile peale umbes tunniajast kodu otsimist lõpuks kohale jõudsin. Õhtul üheksa ajal koolist tulema hakates oli mul suht selge pilt, kus uus kodu on ja kuhu poole ma minema pean...aga kuidagi juhtus nii, et pimedaid üksildasi tänavaid vältides (sest mul oli mu kalleim aare – mu arvuti – kotis ja minuga viimasel ajal toimunud juhtumised on mu natuke paranoiliseks muutnud) jõudsin ma lõpuks hoopis valesse kohta. Ekslesin kõrgete majade vahel ja ei saanud aru, kuhu saab kaduda üks kobakas 20-korruseline maja, mis on veel mäe otsas ka! No viimaks ma ta siiski leidsin. Ühe päevaga, mille ma hommikust õhtuni koolis veetsin, oli siin paljugi juhtunud, kõige olulisem oli siiski, et meil on lõpuks elekter ja kraanist tuleb sooja vett! Ainhoa suur kell ripub köögis akna juures keset lage nööri otsas ja näeb täiesti poodud välja. Aga noh, aega näitab ja täitsa kohalikku, mitte mandrihispaania oma nagu üks töömees kahtlustas :) Peale selle on meil veel elutoas kõige koledamad kardinad, mida ma elu sees näinud olen. Need pani siia omaniku õde Maria, kes kõrvalkorteris elab ja meile hommikuti kohvi teeb. No loodame, et kui kõik valmis saab ja ta enam nii tihti siin ei käi, siis saame need jubedused alla võtta. Õhtul vaatasime veel u 6 osa sõprade 2. hooajast ja läksime magama.
Täna hommikul äratas meid poole üheksa ajal see sama Maria, kes tõi meile kohvi ja maalri. Praegu too viimane tegelebki Ainhoa toa värvimisega, hiljem võtab minu oma ette ja võib juhtuda, et täna öösel saame me juba eraldi tubades ja eraldi voodites magada :D (hetkel käib kogu elu elutoas). Pool üheksa me siiski üles ei ärganud, vaid magasime rahus kümneni välja samal ajal kui maaler nimega Andrés esikut värvis. Kümnest ajasime end püsti ja mina läksin Mercadonasse (mis on kohe meil siin kõrval muideks!!!!) „churrosid“ ostma. Või noh, tegelt otsima, sest mul polnud erilist aimu, kuidas need välja näevad :P aga müüate abiga ma need lõpuks ikkagi sain ja siis sõime neid shokolaadiga – mmmmmmmmmm :)

Uus maja:
Uus vaade:
Köök in the making:
Kolisime:
Mul algab poole tunni pärast tänane viimane loeng, kuhu ma täiega minema peaks, aga ma ei viitsi...mmmm, no eks pärast saan omad vitsad kätte siis, praegu ma sellele mõelda ei taha, mõtlen sellele mingi teine kord. Praegu on siin uues korteris nii hea olla, mitte ühtegi vinguvat fuuriat, hea muusika, tolm ja värvihais, jumalik! :)

2009-10-29T14:23:00.000-07:00

Uuuh, eelmine sissekanne rohkem kui kuu aega tagasi! Jaa, laiskus, väsimus ja kõik muud vabandused on teemas :P
Ma alustan tänasest hommikust ja siis pärast seletan, miks ma selle kolimisfirma josedega veetsin ja naerust peaaegu püksi tegin :) Niisiis täna hommikul kell 8:30 helises alt uksekell, võtsin vastu, „Buenos días! Gil Stauffer!“. Tegin ukse lahti ja siis nad tulidki meid kolima. Mind ja Ainhoad, kes on mu madriidlasest korterikaaslane. Ja need onud olid nii naljakad! Jaurasid ringi, laulsid, sõimasid üksteist ja naersid. Mina neist eriti aru ei saanud, isegi Ainhoal oli probleeme – kõige hullem kanaaride aktsent, mida võib ette kujutada :D No me Ainhoaga tundsime end igal juhul jube kasututena, sest selle kõige keskel suutsid nad hämmastava kiirusega kogu elamise kastidesse pakkida, meil jäi üle vaid oma unesegaste nägudega naeratada. Meie uus korter on alles täiesti keset remonti, aga me asjad (millest 90% olid muidugi Ainhoa asjad) mahtusid ära kahte vannituppa, mis on ainukesed toad, mis seal korteris peaaegu valmis on. Nii me seal siis sagisime ehitusmeeste, maalrite, kolimisonude, korteri omaniku ja omaniku õe vahel terve hommiku. Mul ei olnud midagi teha seal eriti ja no siis ma lihtsalt hõljusin ringi, naersin palju ja vahetevahel käisin akna peal oma uut imeilusat vaadet vaatamas (igast ilusad värvilised põõsad, eramajad, all-linn, isleta mäed ja väike-väike tükike merd paistab ka :)).
Jaa, sellessse korterisse armusime me mõlemad kohe ära, kuigi see oli ikka täiesti peldik, kui seda esmakordselt nägime, aga midagi seal on, mis võlub. Olime juba nädal aega otsinud ka ja igast variante näinud, aga see oli kõige änkam. (uuh, tegelt mul ikka nats südama peal üks korter Isletal, mille juurde käis katusepealne terass, mis on mõeldud riiete kuivatamiseks, aga mille vaade oli lihtsalt selline, et...!!! - meri, üleni päikese käes sillerdav meri!!! Ja sellised kahtlased getomajade rõdud, oehhh. Aga noh, korter oli kahtlases piirkonnas, koolist jube kaugel ja 2 tuba vaatega vastu seina, niiet jäi ära.)
Aga miks me siis kolime üldse :) Asi selles, et algul tundus mu korter mulle iga päevaga üha ägedam. Üks tüdruk tundus nats kahtlane, sest ta kohe üldse ei saanud mu naljadele pihta :P (aga no ma andestasin talle, sest no kes neist ikka nii väga aru saab :D) Aga no siis juhtus nii, et ta läks kuuks ajaks koju Lanzarotele ja ühel õhtul, kui me ainult kahekesi kodus olime, hakasime me Ainhoaga minu tuba ümber tõstma. Selle käigus panime ühe riiuli minu toast esikusse seina äärde, mis me arust sinna suht hästi sobis. Olime jube õnnelikud, aga siis saabus Esther ja Vanessa sai teada, et see riiul on esikus. Ma ei kujutanud elu sees ette, kui palju probleeme võib üks riiul tekitada! No igal juhul Vanessa läks püha viha täis, sest kui see riiul seal on, siis ei saa tema oma riidekuivatusresi koridori panna, kuigi me olime juba enne rääkinud, et ta võiks selle resti kuhulegi muujale panna, sest see on meie tee peal ees, sellises kohas, kust tema mööda ei käi tavaliselt, sest see on täpselt meie tubade ees. No aga kuna tema on siin korteris juba 7 aastat elanud, siis tema oma arvamust ei muuda ja asjad käivad nii nagu tema ütleb. Ma olin ikka jube nördinud, kui ta niimoodi peale kargas ja kõike seda ütles. Ja no siis mul tuligi mõte, et tahaks hoopis minema siit. Rääkisin sellest Ainhoale ja ta ütles, et ma teda ei jätaks siia üksinda ja no siis me hakkasimegi uut korterit otsima. No vb paistab ainult selle asja pärast äraminek kahtlane, et no mina ei saa elada sellisega koos. 5 aastat olen jaganud kortereid igast karvaste ja sulelistega, aga no sellist enne kohanud ei ole!
Muudest asjadest ka siis. Mmm, kool. Sel nädalal seal eriti palju pole käinud. Seisud suht samad mis ennegi. Lingvistika uued uurimissuunad viib mu veel hauda ja see hispaania keele kursus, kuhu ma sain on kõige igavam ja piinlikum asi, kus ma kunagi käinud olen. Hetkel tegeleme seal minevike eristamise ja tildede panemisega...no kamoon! See kursus pidi edasijõudnutele olema ju! Ja no see rahvas, kes seal koos on, õpetejaga eesotsas, on kamp...eeh, ma isegi ei tea, mis sõna kasutada...imelikke :P aga noh, tundub, et mõned on veel, kes minuga samamoodi tunnevad end seal. No aga kuna see annab 4 ECTSi, siis eks ma käin seal edasi istumas...

Mu telefon on surnud. No eks ta oli vana ka, aga ma arvan, et kui ma poleks teda ookeani kastnud, oleks ta veel elus. Juba päris mitu nädalat tagasi peale üht pidu Las Canterase kandis, käisime ühe saksa tüdrukuga öösel ujumas. Vot temaga:

No niipalju mõistust meil kahepeale siiski oli, et asjad kaldale jätta, aga no arvatavasti jätsime need merele liiga lähedale ja mingi laine käis üle vms, sest tagasi tulles oli kõõõõik märg ja liivane ja vastik. Ajasin siis need ligased riided omale selga ja jalutasin koju, aga kui kohale jõudsin ja telo kotist välja võtsin, siis see ainult vibreeris ja mingit pilti ees polnud. R.I.P. Õnneks on Ainhoal palju vanu telefone, niiet sain tema vana kasutada :)
Aga no sellest telefonist suutsin nüüd sel nädalavahetusel ka ilma jääda. Asi oli nii, et käisime Auditoriumis, mis on selline suuuur plats ranna ääres, kus on igast baare ja värke. (Kusjuures ühes baaris esines mingi bänd, mis oli häästi hea, nime kahjuks ei tea.) No aga loomulikult kaanis Helen ennast rummist ja mingist kahtlasest punasest joogist kännuämblikuks ja hakkas kellelegi midagi ütlemata koju jalutama. Ma ei mäleta sellest jalutuskäigust eriti midagi, ainult mingeid ähmaseid pilte mingitest tnavatest ja kõrgetest majadest. Ja kui ma lõpuks juba suht oma kodu lähedal olin, linnaosas nimega Ciudad Jardin, jäi mingi punane auto mu juures seisma, välja tuli tume mees ja tahtis mu kotti endale saada. Ma ei olnud sellest just vaimustuses ja klammerdusin koti külge. Aga ta oli järjekindel, lükkas mu asfaltile pikali ja tiris koti ära, mulle jäi ainult kotirihm ja ÕNNEKS!!!! Ka ID-kaart ja pangakaart. Võtmed, u 25 euri ja Ainhoa telefoni sai ta endale. No siis ta sõitis minema, aga peaaegu kohe jooksis mu juurde mingi mees, kes oli seda autot näinud ja veel inimesi ja siis kutsuti politsei, mina ainult nutsin ja seletasin oma poolikus hispaania keeles, kui nad midagi küsisid. Käisime siis jaoskonnas ja siis viisid nad mu koju. Polnudki enne piltseiautos sõitnudki. Istmed olid jube kõvad. Jalg on mul nats katki, peas ka mingi valutav koht ja nüüd kasutan Ainhoa järgmist telot ja enam KUNAGI üksipäni siin öösiti ei jaluta!!!
Alesial on pea neid peenikesi aafrika patse täis ja ta on u 8 korda pruunim kui mina! :P Ma olen ikka veel oma 4 kuklarastaga rahul :)

Paar nädalavahetust tagasi oli Maspalomases tantsufestivali raames selline tantsutöötubade päev. Terve päev sai igast erinevaid tantse õppida – alustades kanaari rahvatantsudest lõpetades hip-hopi ja funkyga. Niii ülivägalahe oli! Iga töötuba kestis tund aega ja no igast asju oli seal ikka. Mulle meeldisidki kõige rohkem need kanaari rahvatantsud ja siis hip-hop (kuigi see viimane mul kohe üldse välja ei tulnud :D). Aga no seal oli veel kõhutants, salsa, peotants, sevillana jne.
Siin tuleb 12. – 15. november siin Womad Las Palmas de Gran Canaria festival, kus esinevad igast hästi kahtlased bändid igast hästi kahtlastest riikidest. Nii põnev!!! Häästi palju kontserte ja kõik tasuta!
Ja siis veel see, et ma siiski tulen 19. detsembril põhjamaale ja lahkun 7. jaanuaril :) Kesse aastavahetusel Tartus on??!! Mina igatahes kavatsen olla :D

Konditsioneeri ohver

2009-09-28T07:55:00.000-07:00

Raamatukogu jahedas õhus on hea olla, aga ma arvan, et see külmetus on just sellest tingitud, tsihh-puhh! Peaks hetkel nt Ladina-Ameerika kirjanduse tekste tõlkima vms, aga nii halb on olla, et ei suuda. Varsti annan alla ja lähen koju.
Aga mis vahepeal sündinud on siin väikesel soojal saarel? Kõige olulisem on vast see, et nüüd on küll kool peal. Täpselt nädal aega tagasi oli esimene päev ja nooooo, oli kui valus ikka niimoodi rannast klassiruumi, kus veel kõigele lisaks kogu aeg aru ei saa, mis õppejõud räägib. Vähe sellest, vahetevahel ei saa isegi aru, kus sul tund on või mis tund see on. Jep, päris jube oli ja pidin ikka mitu korda koolist mere äärde maha rahunema jooksma. Aga meri aitab ja nüüd on juba palju parem :) Ained on enamjaolt huvitavad või väga huvitavad. Ainus, mida kardan, on mu kurikuulus Nuevas corrientes de la lingüística II, mis on ka iseenesest megapõnev, aga pool ainest moodustab praktiline töö, mis peab siis olema üks sotsiolingvistiline uurimus modaalverbide ja kaudsete asesõnade kohta...uuuh, no siis näis, kuidas ma seal ainukese erasmusena ellu jään. Mu lemmikaine on praegu Literatura hispanoamericana, mis on oiii kui põnev :) siis on mul veel Literatura canaria (õppejõul on kõige hullem kanaaride aktsent, mida võib ette kujutada, lisada veel ta ülehelikiire rääkimiskiirus ja voila! ongi käes põhjus, miks ma suht tihti ta jutust mitte midagi aru ei saa ja klassist ainuke olen, kes vait on, kui teised naeravad :P) , Fonética y fonología del Español (hetkel teemas Saussure, Trubetskoy ja teised lahedad omad joped, kes alati alguses :P) ja Dialectología (õppejõud arvab, et ma olen Soomest ja tahab, et ma talle millagi soome murretest räägiks..eeeh, ma pean talle selle Eestiga seotud kurva tõe vist ikka ära rääkima varsti :D). Vot nii. Einoh, üldiselt veel ei kurda, aga rannaega on küll vähem nüüd :P
Kaad, siin raamatukogus on külm!!
Eelmine neljapäev oli siis ka mu esimene hispaania keele tund siin. See hakkab olema 2x nädalas õhtul seitsmest. Õppejõud on selline vaffa, mingi 30-aastane musklimees, :D päris huvitav, jajajaa :P Homseks tuleb meil kõigil seal ette valmistada ettekanne endast vms. Seal tunnis kohtusin muide ka selle neljanda „eesti“ tüdrukuga. „Eesti“ tüdruk sellepärast, et ta nimi on Chiara, ta on eluaeg elanud Soomes, oma ema kodumaal, ta isa itaallane, aga nüüdseks on ta juba 4 aastat Tartus meditsiini õppinud ja räägib oma üliarmsa soome aktsendiga eesti keelt ka :)
Eelmine nädal möödus siis suures plaanis kooli ja mis seal salata, stressi tähe all, aga reedel oli piduuuu :D laupäeval sai mu korterikaaslane Vanessa 28-aastaseks ja reedel oli tähistamine siis. Algul olime meie juures, kuhu kogunes ja kogunes aina rohkem hispaania tsikke...Hävis suurtes kogustes erinevaid alkohoolseid jooke ja enne kui ma arugi sain, oli juba kell pool kuus hommikul ja leidsin end jalutamas läbi linna Ainhoaga Paraninfost kodu poole. Jaa, aga see oli väga vaffa pidu ja mu korter on superäge ikka :) Laupäeva hommikul pidin idee järgi olema kell 10:30 kooli juures, et AEGEE korraldatud grillipeole minna, aga kui ma peale 3 tundi und äratuskella peale end istuli ajasin, ei tahtnud ma mingi grill-liha peale mitte mõeldagi ja nii siis magasin edasi kuni kella üheni ja ülejäänud nädalavahetuse olin rannas :) Ja veel seda ka, et niii sitast kööki nagu meie oma laupääva hommikul oli, polnud ma peale Noarootsit näinudki :P
Ja muide, kui ma eile rannast tulin, siis tegi Esther, kes on mu pidevalt kanepit(ja igast muid asju)suitsetav superäge korterikaaslane, mulle 2 rastapatsi, millega ma elurahul olen ja loodetavasti saan täna veel 2 tükki juurde ka, jeei :D
Jaaaaa, ja ühel erilisel inimesel on juba olemas lennupiletid, mis ta mulle novembri lõpus külla toovad, can’t wait!! Võtke õppust, vot niimoodi käivad asjad ;)

Paraninfooooooooooooooo

2009-09-18T19:58:00.000-07:00

on superäge koht!!!!!!!!!!!!!!!! tänks, Kätlin, tänks Vane, tänks, Esther (ja Alesia ka loomulikult :P)

nüüd armastan seda linna üdini :D

Back to life, back to reality...

2009-09-17T16:41:00.000-07:00

...mõtlesin ma kolmapäeva hommikul, kui me esimest korda oma koordinaatoriga kohtusime. Esiteks, ma ei saand sellest tunniplaanist kohe mittekuimidagi aru!
Teiseks olen ma juba selle leboeluga harjunud ja mu tunnet võis kirjeldada u nii: oot, mis? Kas homsest algavad tunnid? Juba täna? Ee, ma ei saagi enam suvalisel ajal randa minna? Kas nii? Oukaadkuihalbtunneseeoli! Ja siis käisime veel pangas ka, kus tahtsime kohalikku arvet avada ja kust meile öeldi, et kuna me ei ela siin, siis me ei saa! Ma ei saa sellest aru, ma elan ju siin ühe aasta, mul on aadress, telefoni number ja MIKS ma ei saa siis pangaarvet avada???!! Ma ei usu neid ikka veel, lähen teine päev teise panka küsima, ma ei ole nõus neid valuuta ümberarvutamise tasusid vms maksma terve aasta!
Kõik see kokku tegigi sellise tavalisse ellu tagasipöördumise tunde...aga see oli petlik! Peale seda panka läksime ikkagi randa ja Alesia üritas siis õhtupoole kahes loengus ka käia, aga ühes oli ainult 3 inimest ja õppejõud ka korraks ja teises oli ta üksipäni...niiet me siis otsustasime, et see nädal ei hakka oma nina toppima sinna kooli enam ja vaatame, mis nad seal esmaspäeval meile ütlevad ja et kas on rohkem rahvast ning ehk mõni õppejõudki :) Homme nt plaanime sõita Maspalomasesse Gran Canaria lõunarannikule. Ja no sellepärast veel tegelt ikka reaalsusesse tagasi ei sattunudki :)
Lisaks siia veel selle, et see meie koordinaator on Ricky Martini pisut lühem koopia, kogu selle infotunni aja olid mul meeled pinevil, et kas ta nüüd korraga teeb puusadega paar kiiremat ringi ja tuleb üks Livin la vida loca...no ei tulnud, ehk järka kord siis.
Jeesh, aga see oli eile ja nüüd ma sain oma meeleheitliku abikarje peale tuuorilt nats abi ja vist jagan nats seda tunniplaani matsu ka :)
Pisut eemise nädala lõpust: laupäeval oli siin oldud aja jooksul kõige ägedam päev. Peale lõunat viidi meid Gran Canaria lõunaossa kohta nimega Puerto Rico ja pandi laeva peale :) ja noh, kui on meri ja laev, siis on Helen juba kindlalt ära räägitud :P jep, laev oli selline väiksemat sorti, aga need u 150 matsi, palju meid seal oli, mahtusid ilusti peale. Laeval oli suuuuuuuuuuuuur päikesetekk ja all oli baar ja mullivann ja söögisaal. Baarist sai kõike tasuta ja süüa anti ka meile hästi. Sõitsime siis laevaga mööda rannikut u tund aega ja jäime mingisse lahesoppi ankrusse, kaljud olid ümber ja värki. Ja siis me saime seal helesinises läbipaistvas vees ujuda! Laeva ümbrus nägi välja nagu oleks toimumas laevahukk, kõik kohad olid inimesi täis. Väga äge oli! Kui laeva pealt vette vaatasid, siis oli kalu ka näha :D seal ankrus olime siis mingi pool päeva põhimõtteliselt ja kui päike merre ära vajus, siis hakkasime tagasi sõitma. See oli ka ikka väääga ilus, ööd on siin ju mustad ja need hotellilinnad särasid kaldal, megailus oli!!! Haahahahaha, ja peale sööki tõi mingi madrus vms, kes terve pääva silma oli teinud, mulle mingi kohutavalt magusa mahlapulga ja järgnes vestlus:
„Y ahora tienes que darme tu número de teléfono!“
„Eeeh....“
„¿Qué? ¿Tienes novio en Estonia?
„Sí.“
„¿Pero aquí?“
„Me voy ahora.“
Mõndade päevade kohta mul ei meenu midagi, küllap need oleme lihtsalt rannas maha lebotanud :P kusjuures, selle rannaga tuleb mul meelde, et seal on mingi VÄGA imelik mees. Ta lihtsalt jalutab mööda kallast edasi-tagasi terve päev otsa, ta on alati seal. Riietuseks ainult musta värvi stringid ja aksessuaariks üle õla vinnatud kotike, päikseprillid ja igikestev naeratus. Ta on megapäevitanud ja tundub endaga ise väga rahul olevat. Igal juhul selline imelik onu siis :P
Ja siis veel seal Santa Catalina pargis, kus me ikka vahetevahel isume ning kohvi või rummikokse joome, on mingi transvestiitide lemmikkoht :D neid on seal ikka päris palju ja nad on kogu aeg seal. Täiesti huvitav on see linn ikka ;)
Teispäevast alates olen ma omale korralikku süüa teinud :) ükspääv tegin tatraputru ja eile tuunikalapastat, vot nii tubli olen, ei mingit saiasöömist enam! (muideks, ma leidsin siit samast maja alt poest musta leiba!, mingi saksa oma, aga sõja ajal käib kah :P)
Nendest majapidamistöödest veel niipalju, et olen juba 2 korda pesu ka pesnud, see on päris hirmus tegevus, sest peale pesu tuleb see kuivama riputada sellisesse ilma katuseta nö pesukuivatusšahti vms :P no ja ma elan 4. korrusel ja nii ma siis hoian kogu aeg kramplikult oma riideid kinni, et midagi mul kogemata alla ei kukuks...päris nõme oleks minna 1. korruse korteri uksele koputama, et Tere päävast! Ma arvan, et mu aluspüksid on teie rõdul...uuh :P
Aaaaa, ja see oli vist teisipäeval, kui juhtus midagi väga imelikku! Nimelt sadas vihma! :P olime rannas ja oli jah nats pilvine selline ja no siis korraga hakkaski sadama :) aga hea oli kuuma naha peale, ma polnudki kunagi varem vihmaga rannas päevitanud.
Eile käisime esimest korda ühel tõesti änkal peol! Heineken Klubis oli see, jälle Erasmuse pidu, aga seekord hea muusikaga :) sinna kohta lähen kindlasti veel. Juba päris hilja öösel kaotasin wc-sse minnes Alesia ära ja enam üles ei leidnudki...otsisin küll tükk aega, aga lõpuks viskas mul seal üksipäni liikumisest kopa ette, sest kogu aeg tuli kuskilt mingi käsi, mis ürtitas mind kuskile tõmmata, ja läksin koju. Ma väga pikalt Alesia seiklusest igaks juhuks ei kirjuta, ainult seda, et hommikul võis ta kaelalt nii mõndagi välja lugeda :D Ja Kätlin, kindlasti otsime need sinu soovitatud kohad ka varsti üles, selle Paraninfo kohta olen juba nii mõnestki kohast häid sõnu kuulnud nt ;)

laupääva hommik

2009-09-12T04:57:00.000-07:00

Täna ma ärkasin küll liiga vara üles...kell pidi helisema alles 12:30, aga mina olin juba enne 11 üleval...eile käisime järjekordsel Erasmus-welcome peol. Pidu ise ei olnud just suurem asi, sest toimus JÄLLE mingis klubis ja no kes mind tunnevad, teavad, et tavaliselt ma just vahatahtlikult ühtegi klubisse ei lähe. Aga märkimisväärne on see, kuidas me sinna peole läksime. Kõigepealt jäime juba kodus (tänu minu jokutamisele loomulikult) oma viimasest nr 2 bussist maha ja pidime teist bussipeatust otsima. Peaks ka ära mainima, et siin läheduses, kus me elame, on mõned tänavad, mis on tuntud oma punast värvi laternate poolest...no siis me ekslesime ringi ja lootsime, et tänu heale õnnele me neile tänavaile just ei satu :) läks õnneks. Kesklinnast sõitsime siis selles bussiga sinna, kus Alesja oli välja uurinud, et see pidu toimuma peaks...tulime viimases peatuses maha ja meil polnud enam aimugi, kuhu poole minema peaks. Samas oli Alesja olnud targem kui mina ja koukis kotist Las Palmase kaardi välja. Siis vaatasime, et noh, umbes sinnapoole peaks minema vist...ja hakkasime minema. Halb oli ainult see, et tee, mida mööda läksime, kulges täpselt mingi suuresuure autotee kõrvalt ja ega kõnniteed ju iseenesest ei olnudki :P koperdasime siis tükk aega seal teepervel ja nägime igast huvitavaid lõunamaade taimi. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi see põllutee otsa sai. Kurat!!! Kuna Alesja ei olnud nõus autotee peal jalutama, siis pöörasime otsa ringi ja läksime bussipeatuse juurde tagasi. Olgu mainitud, et siis me juba kuulsime muusikat ja teadsime, kuhu me minema peame, juhuuu :) Igatahes siis proovisime teist kaudu ja see oli juba edukam katse, sest sel teel oli isegi kõnnitee kõrval olemas. Jõudsime kohale ja olime siis seal, aga noh, nagu juba öeldud, ei ole klubi ikka see koht, kus mul meeldiks olla. Btw, aitäh Kätlinile nõuannete eest, järka kord kindlasti proovime neid sinu soovitatud kohti.
Kolmapäeval käisime hommikul oma tuutoriga kooliga tutvumas. Armas koht, aga igal pool oli nii kurjakuulutavalt palav – ei taha mõeldagi, kuidas seal varsti grilluma hakkame. Peale seda oli IKEA-trip, kust ma sain omale nt rohelise laualambi, pikendusjuhtme (2 tükki muide, niiet kui kellegi vaja, andke teada), teki, küünlaid, nõusid jne. Mu tuba näeb juba suht nummi välja nüüd, ainult seintele oleks vaja veel pilt ilmutada, et mul oleks kõik mu nummid ilusti seina peal reas. IKEA asub siin täitsa palju linnast väljas ja seal ümbruses on jube kuiv ja kaktused ja igast muud kahtlased taimed võimutsevad ümber rootsi poe, naljakas :) IKEAs nägime shoppamas kaht soome naist ka ja üldse siin Erasmuse grupis on meil ka päris mitu soomlast, kelledest kahega me suhtleme päris palju. Nii vahva on nendega soome keelt rääkida, mitte et ma muidugi oskaks soome keelt :P ja noh, vahetevahel räägime hoopis rootsi keeles, mis on väga hea, sest siis ma vb ei unustagi kogu svenskat ära :) Õhtul oli veel hispaania keele tasemetest, et saada mingisse tasuta edasijõudnute tundi. Noh, see ei olnudki nii raske, kui ma kartsin, aga ei tea...esmaspääval saab tulemused teada siis.
Neljapääv oli meil selline looduse päev. Hommikul pidime juba 8.15 olema Tafira campuses ja sellepärast tuli juba 7st üles ärgata. Oi, kui raske see oli!!! No siis seal campuses saime me u poolteist tundi busse oodata, mis ajas suht närvi. Üldse on siis nii palju ootamist ja järjekordi igal pool. Neil oleks nagu terve maailma aeg kogu aeg käes! Oodata saab kogu aeg ja igal pool ja põhjamaa inimese jaoks on see nats liig, aga noh, eks tuleb harjuda :P No igatahes, kui bussid lõpuks tulid, sõitsime mägedesse. Vahepeal oli ikka jube kõhe, kui buss järjekordsesse kurvi tuiskas, tee kõrval laiumas sügavsügav kuristik! Jõudsime kohale kohta nimega Presa de las Niñas. Meid jagati gruppidesse ja me Alesjaga sattusime ühte gruppi koos 11 sakslasega. Nonii, kõigepealt sõitsime mingis mudalombis kajakkidega, mis oli tegelt väga äge ja peale seda tegelesime peamiselt matkamisega. Orienteerumise ajal nt leidsime me 6st punktist ainult ühe üles, sest selle asemel, et neid punkte otsida, ronisime lihtsalt ringi mägede otsas ja vahepeal olime pilve sees, täitsa pilve sees olimegi!! Päris äge oli :) Tagasi sõites hakkas korraga bussi eesosas konditsioneeriavadest vett alla sadama. Kõigil oli jumala paanika, aga bussijuht ütles, et no problemo, me sõitsime lihtsalt pilvest läbi. No vot siis, no problemo :D
Nii, eile hommikul magasin ma oma surfi tunni maha, lihsalt ei jaksanud teist hommikut järjest kell 7 üles ärgata. Terve päeva olime siis lihtsalt rannas ja tulemus tuli õhtupoole, mõlemad oleme täiesti punased ja selg ja naba valutavad, aiaiai!
Eile aitasin õhtul ühel oma korterikaaslasel ingliskeelset sõnumit kirjutada, naljakas ikka, kuidas nad kohe üldse ei oska seda keelt siin! :D aga siiski, siiski, ükspäev kohtasime täiesti tavakas Sparis poemüüjat, kes rääkis peale hispaania keele ka veel prantsuse ja inglise keelt, täitsa tase või mis!

Oma uues kodus :)

2009-09-08T12:51:00.000-07:00

Hommikul tulin hostelist oma kottidega tulema, nr 2 guagua’ga Tomas Moralese tänavale number 93. Siin hakkangi elama nüüd siis :) aknast paistab valge sein, majad mäe otsas, 14 palmi ja veel mingi puu, mis meenutab kuuske. Koridoris on lumise Soome metsa pildiga suur plakat – igatahes palju kodusem tunne kohe, hiihii. Ja siis on seal veel suur maailmakaart. Nende koordinaatidega on mul ka veel ikka nats harjumisaega vaja. Noh, on ju imelik, kui sul kodul on ekvaator ja Brasiilia!!!!! lähemal kui Eesti :O jeps
Täna olime terve päeva Alesjaga rannas (ok, vahepeal käisime oma lemmikus, Plantaciones’i kohvikus ka) ja pruun olen ma nüüd küll juba, täitsa änka ;) temperatuur on tavaliselt mingi 30 ringis päeval, aga oma suureks ülatuseks ei olegi ma sellest kuumusest tülpinud veel :D
Eile saime essat korda teiste erasmuse omadega kokku. Hommikul koolis ja õhtul peol. Koolis räägiti kaks sõna paberitest, mis tuleb korda ajada, anti võikusid ja näidati siis 3 videot, millest 2 olid lihtsalt slideshowd eelmiste aastate erasmuslaste pidude piltidest. No ma olen algusest peale üritanud suhtuda asja ikka nii, et ma tulen siia ülikooli ja ei ole ainult pidu rand ja päike...aga no ma ei tea, vist on ikka küll...vähemalt praegu on selline mulje jäänud. Nad ise ju ka oma presentatsioonidega mind just vastupidises veenda ei ürita :P aa, ja seal koolis siis juhtus veel selline asi: tulime meie sinna patiosse kokku ja ootasime. Seal siblis ringi veel mingi kaamera ja mikrofoniga tädi ja ma teadsin kohe, kui ta oma kullipilgu meile – kahele blondile – kinnitas, et see asi hästi ei lõpe. Nojah, tuligi oma kaamera ja mikrofoniga meie juurde ja pidime talle siis seletama, et kes ja miks me oleme. Noh, päev kirjas ikka, kui juba telkusse satud või mis? Hahahaha!
Jajah, ja siis eile õhtul oli see esimene pidu. Algul anti meile kooli sööklas süüa ja õlut (jeei!) ning siis veeti bussidega diskole, esimene rummikoks tasuta ja järgmised 3 euri tükk. No ja need hispaania rummikoksid on ju sellised, et pool klaasi rummi ja koka antakse purgiga kõrvale. No neid ikka läks natuke :P sel õhtul tutvusime põhiliselt soomlastega. Aga muidu on asi nii, et nimekirjas on meid 4 lehekülge itaallasi, 2 lehekülge sakslasi ja siis nats teistest riikidest ka. Kolmanda eesti tüdruku leidsime ka üles seal peol :) jeesh, aga sellest erasmuse small-talkist hakkab mul juba kopp ette tulema:
-Holaaaaa!!Kust sa tuled?
-Mida õpid?
-Mis su nimi on?
-Kui kaua sa siin oled juba olnud? Kas sul korter on juba?
(vaikus)
-No vot, kui tore siis! Ma nüüd lähen ja küsin kellegi teise käest jälle neid samu küsimusi, ciaoooo!
Jajah, ega võõrastega on algul ju ikka raske mingit huvitavat teemat leida...eile sattusin rääkima näiteks mingi itaalia kutiga, kes ei rääkinud eriti ei hispaania ega inglise keelt, mina ei tea, kuidas ta koolis oma engeneering’ut õppima hakkab, hehehee.
Liiva on mul ikka veel päris paljudes kohtades, aga ta ei suuda mind enam nii palju hämmastada kui enne :) praegu on mul hoopis suurem probleem. Nimelt ei suuda ma otsustada, kuidas ma peaksin hispaania keelt rääkima. Kas peaks ikka ajama sirgelt seda korraliku castellano joont, ceceo ja korralikult väljahääldatud s-idega või rääkima nagu nad siin seda teevad. Iseenesest mulle see kohalik keel meeldib nagu rohkem, nii äge on kuulata VÄGA tugevalt aspireeritud s-e jne. Dilemma. No eks ma siis üritan selgusele jõuda.

kohal ja korteriga :D

2009-09-06T09:39:00.000-07:00

Mul on koduuuuuuu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Perfecto, perfecto, perfecto! Maja on ülikoolist u 5 mintsa jalutada ja meri on ka suht lähedal, bussiga saab igale poole ja hakkan elama, mulle tundub, et 3 hispaania tüdrukuga koos. Lõpuks! Nii väss olin juba sellest otsimisest!

Aga siis väike kokkuvõte, kuidas mul siiamaani läinud on. Barcelonasse jõudsime kolmapäeval. Pärast KOHUTAVALT raskete kohvrite metroojaamades üles-alla vedamist maandusime couchsurfingust leitud kreeka-argentiina mehe korterisse. Öösel käisime rannapeol ja peale seda magasime pmt pool neljapäeva maha. Mainiksin ära ka selle, et mitte just väga ruumikas kahetoalises korteris ööbis meid sel öösel 9 inimest (2 lätist, 2 kanadast, 1 vist USAst, 1 argentiinast, meie ja siis see mainitud kreeklane)...päris huvitav oli :P Neljapäeval siis käisime Noraga korra Ramblal söömas ja magasime edasi, mina kuni kella 5-ni reede hommikul, kui ma sealt Park Güelli tagant metroo, rongi ja lennukitega Las Palmase poole matkama hakkasin. Kohale sain ilusti, kuigi mu Tallinna lennujaamas 22,5 k kaalunud kohver kaalus Barca lennujaamas juba 24 kilo.... Lennul Madridist Las Palmasesse oli mul esimest korda elus lennukis jube – vett oli lihtsalt niii palju igal pool ja me olime nii kõrgel. Aga sain kohale, leidsin oma nr 60 bussi ja sõitsin hostelisse, kus kohtusin ka siin juba kolmandat päeva olnud Alesjaga. Käisime rannas, poes ja jalutamas ning püüdsime harjuda sellega, et nüüd kuurortis elame :)

Siis tuli laupäev ja hakkasime kortereid otsima. Õnneks on siin läheduses üks netikohvik, kus on megahea cappuccino, seal ma siis olengi nüüd iga päev vähemalt 2 korda käinud ja hakkan varsti medlemsrabatti nõudma :P Praegu ka siin. Netist otsisime siis kuulutusi ja helistasime ringi häääääääääääästi palju. No ja nii siis läks, et Alesja sai omale korteri eile (Uruguay naise juures ja ta korteris on kiiiiisu ka!!!), mina leidsin enda oma täna, sisse saan kolida teisipäeval, niiet sinnamaani mul ikkagi ei ole kindlat kohta, kus netti saada. Aaa, ja siis ma suutsin juba omale ühe õnnetuse ka kaela tõmmata....noh, esmapilgul tundus asi õnnistus tegelt....mulle haakis sappa mingi kohalik onu, kes mul aitas bussidega sõita ja rääkis, millised piirkonnad on elamiseks head ja millised mitte. Noh, ta töötab ülikoolis ja siis ma mõtlesin, et ongi lihtsalt selline heakene....hea blond ma ikka olen!!! :D Noh, igatahes, kui ma tast lõpuks lahti saama hakkasin, siis nõudis ta mult peale tavaka põsemusi veel üht BESOt!!!! Omg omg omg!! Ise oli mingi ma arvan, et umbes mu isa vanune ja ei saand oma haige põlve pärast käiagi!!! Jajah, ei ole ikka hea jätta mind üksipäni mingisse kahtlasesse kohta nagu Las Palmas :P Jääb ainult loota, et ta mu reaktsioonist piisavalt hästi aru sai, et NO NO NO!!! :D

Jah, aga nüüd on mul vähemalt elukoht! Palav on siin küll ja higistand olen nende viie päevaga rohkem kui terve suve jooksul, aga esta bien :) Praegu oli õues 30 kraadi nt. Ja btw mul tundub, et see 30se faktoriga päevituskreem ei tööta, sest jube punane olen ma ikka küll juba...ei julge eriti väljas olla enam.

Mu suurim hämming praegu on liiv. Ma ei saa aru, kust ta tuleb, aga teda on igal pool – rannas (ok, suht loogiline), põrandal, tooli peal, laual, dushikabiinis, voodis, kotis....päris imelik :)

Hostel on norm ja oleme end juba idaeurooplastena tunda saanud ka. Eile olime retseptsiooni onule siin seletanud, et mina olen Eestist ja Alesja Valgevenest ning kui me siis õhtul siia tagasi tulime, teatas see sama onu laia naeratusega, et teate! Täna tuli siia veel kaks sloveenia tüdrukut!! No vot kui tore siis :D

Aaa, ma nüüd oma eesti numbrit enam ei kasuta, niiet kui kellelgi peaks tekkima vajadus urgentemente mind kätte saada, siis hispaania nr on 672680445. Vot.

Ega praegu midagi ei olegi enam. Homme on ülikoolis esimene kohtumine ja eks siis tuleb hakata selle paberimajandusega tegelema...Mingi pidu pidi ka vist olema õhtul, kui ma õigesti aru olen saanud :D

Igatahes jube hea meel on, et see korteriotsimisasi on nüüd läbi. Lähen proovin telole nüüd nats raha peale laadida, sest olen juba oma 11 euri maha rääkinud. Ei tea, kuidas see laadimine siin küll käib?